Näen viimasel ajal täiesti ajuvabasid unenägusid. Kui varasemalt suutsin neid millegi konkreetsega seostada siis nüüd ei ole mul tõesti aimugi, kust sellised asjad üldse tulevad. Ja terve öö näen sama und. Nagu mingi lugu. Aeg-ajalt näen sama lugu isegi kaks ööd järjest. Ma ei tea, kas asi on väsimuses või palavuses või kliimamuutustes või olen ma lihtsalt kujutlusvõime järgmisele tasemele jõudnud.
Mõned päevad tagasi nägin unes, kuidas tervest riigist sai mingi sõjast laastatud maavare ja kõik, kes vähegi suutsid pidid põgenema kusagile ääremaale, kus me magasime bussides, ei olnud süüa ega tekke ja mis kõige hullem - puudus ligipääs veele, s.t juua ei olnud. Seal oli ka mingi pood, kust valitsuse töötajad igale ühele mingil hetkel andsid teatud normi süüa ja pudeli vett. Kuna meil ei olnud tekke, leidsin mina kusagilt ilusasti pakitud Eesti lipu ning tõmbasin selle endale ja kaaslasele ümber, kui uuesti bussi magama pidime kobima. Ma ei tea, kellega ma seal olin, ei mäleta ühtegi tuttavat nägu peale Mannu, kes poole mu veest ära jõi, ja Maanuse, kes minuga samas bussis ööbis.
Arusaadavamad on unenäod, mis puudutavad kooli ja ka neid näen ülitihedalt. Aga igas unenäos on mingi draama, kusagile tuleb põgeneda, keegi on ohus, midagi on valesti. Ma olen vist tõesti erakordselt paranoiline. Mida lähemale tuleb aeg, kui Tallinnasse kolida tuleb, seda rohkem näen unes Koidula gümnaasiumit. Aga nagu mainisin - mitte kunagi normaalset, rahulikku koolielu. Kõige hilisem uni sisaldas mingisse eriti räigesse haigusesse nakatunud surnuid, kes siiski kõndisid mööda kooli ringi ja üritasid meid kõiki hammustada. Seal oli igasugu ekstreemseid hüppeid ja katustel turnimist.
Lisaks sellele näen, kuidas ma koguaeg igale poole hiljaks jään või minemata unustan. Aeg-ajalt eksin ma ka TTÜ koridorides ära ning ei jõua seetõttu eksamitele.
Viimasel paaril ööl olen unes näinud soomlasi, kellega eelmisel nädalavahetusel klubis kohtusime. Täiesti ajuvabad stsenaariumid sellest, kuidas ma nõustun Tamperesse kolima või ühega neist kesteabkuhu kaasa minema.
Tõenäoliselt on mul lihtsalt eriliselt elav kujutlusvõime, aga peab ütlema, et igav nende unenägudega juba ei hakka.
Huvitav, kas ma ikka veel räägin unes? Nii emme kui ka Ellu on maininud, et ma kipun magades pomisema.
Loodan, et Tallinnas seda ette ei tule, sest muidu tunnen kaasa Carolinele, kes mind järgmised 3 aastat nii ööl kui päeval kuulama peab:)
All that count's is here and now!
No comments:
Post a Comment