Siin ma olen, just siin.

Kerisin oma blogis just edasi - tagasi ja lugesin, et olin oma lemmikfilmidena ära märkinud "Ajaränduri naise" ja "Üks päev". No see ei pea enam paika ( nagu öeldud, tüdinen kiiresti). Nüüdseks on mu lemmikfilm, tegelikult juba veidi pikemat aega, "Shutter island", mis on absoluutselt inimese mõistusele rõhuv film. Aga ma jumaldan seda. Kahjuks ma ei saa sisukokkuvõtteks palju kirjutada, sest muidu reedaks see filmist liialt palju. Võin vaid öelda, et Shutter islandil asub kriminaalsete hullude kinnipidamisasutus.




Sealt on mu lemmiktsitaat järgmine - Teddy : Which would be worse? To live as a monster or to die as a good man?


Nii palju siis sellest praegu. Mul on käsil seitsmes nädal Tallinnas ning kuues ametlik koolinädal. Imelik - ei ole üldse tunnet, et juba nii kaua siin elanud oleks. Kui algul oli kõik võõras ning väga hirmutav siis nüüdseks ei ole siin enam palju asju, mis mind rööpast välja viivad. Eilne õhtu oli muidugi erand. Käisime Caro ja Annaliisaga TTÜ kinos. Film oli tõeline mindfuck ning pärast koju jalutades (lubage mainida, et väljas oli juba ammu pime ning lisaks veel märg ja sopane), jooksis mingist puhmast välja väga paks hiir. Ma üldiselt kardan hiiri. Ja kui ta elukiirelt tormab mu varbast umbes nelja sentimeetri kauguselt mööda, siis ma TÕESTI kardan. Loomulikult sain ma hiire saaga edasi rääkimisel väga palju kommentaare, parim neist oli tõenäoliselt "tõeline loomade kuninganna", mainimata seda, et juba umbes teisest nädalast alates on üks koolikaaslastest mind farmi-Krissuks kutsunud. Seega teadmiseks kõigile pärnakatele : me elame maal, peaksime kasvatama sigu, lehmi, lambaid, sõitma traktoriga ning oskama hobustega rääkida. Aa, ja hiiri ning oravaid tõmbame me niikuinii ligi.
Hiiri on siin Tallinnas palju. Üleelmisel reedel käisime Caroga loomaaias, kus eriti prisked hiired okassea toitu varastasid. Taaskord väljusid nad mingist ebamäärasest puhmast. Ma ei teadnudki enne, et hiirte meelispaigaks on erinevad kahtlased pisikesed põõsad. Õpin siin nii palju.

Pean tunnistama, et enne Tallinna kolimist ei olnud ma suurem asi kokk. Tegin süüa ikka, aeg-ajalt, ja hakkama sain, kui väga vaja oli. Nüüd on VÄGA vaja, kui ma ei taha nälga surra. Seega olemegi kokkanud - omlette ja risottot ja liigse alkoholisisaldusega magustoite, kanakastet ning täna keetis Caro makarone. Ma olin laisk. Ei viitsinud süüa teha ning seetõttu sõin piimaga krõbinaid.Meie toidud ilmselt pole kõige hullemad, sest koolikaaslased on ka meie juures söömas käinud ning on siiani elus. Lisan nüüd siis esimest korda oma blogisse ka pildikesi.




Nii palju pakke oli mul, kui lahkusin Pärnust



Meie esimene home-cooked meal uues kodus Esimene toidukord Tallinnas




Imelik asi, mida Caro sundis mind sööma







Esimene õhtu ühikas




Siret käis külas kokkamas




Nägin elevante




.. ja vahel käin koolis ka.


Täna hommikul vaatasin aknast välja ja päike tõusis campuse kohal. See oli esimene kord kui ma vaatasin Tallinna ja mõtlesin, et siin on ilus ja miks mitte ka rahulik ning, et võib-olla ma leian viisi kuidas need kolm aastat siin õnnelik olla. Ma ei viitsi praegu telefoni tooma minna, et seda pilti arvutisse tõmmata, aga järgmisel korral kindlasti lisan oma päiksetõusu/ilmutuse pildi. Võib-olla.. kui ma ei unusta.

Eelmisel neljapäeval oli mul esimene reaalne arvestustöö siin TTÜ-s ning tunne on hea, tegemist oli matemaatikaga, mis on ju vana sõber ning tõesti lahkusin eksamiruumist positiivselt meelestatuna. Kursavendade vastused olid samad, mis mina sain, seega vähemalt 51% saame kätte ikka, mis tähendab, et mu kõige esimene aine siin, Tallinna Tehnikaülikoolis informaatika erialal, on sooritatud. TTÜ-s saame kas A nagu arvestatud või reaalseid hindeid 1-5. Olen siiani saanud 4 ja 5, mõlemad väljendusoskuses. Sain eelmisel nädalal peaaegu neli päeva kodus olla, mis oli ka väga mõnus(eriti hea oli mu lai, pikk ja pehme voodi).
Sellel nädalal lähen Pärnusse laupäeva hommikul vahetult pärast Annaliisa sünnipäeva tähistamist, et tähistada onunaise 45ndat juubelit. Pühapäeval suundun tagasi Tallinna ning õpin edasi.
Praegu olen 100% kindel, et informaatika on mulle õige eriala, eriti pärast tänast progremise tundi, kus ma reaalselt kõigest aru sain ning isegi ilma õpetaja juhendamiseta mõningaid asju suutsin kirjutada (mis on siin TTÜ-s päris uus kogemus, sest siiani oleme küll vist kõik, v.a muidugi kursavend, kes mitmeid aastaid php-s progrenud on, õpetajalt maha kirjutanud). VisualBasic seega on progre, mis mulle sobib. Loodame, et kui C keelega jälle kokku saan, ei ole meie suhted täiesti maha jahtunud ja kõik, mis Pammi õpetas, tuleb uuesti meelde, võib-olla isegi paremini, kui gümna ajal.

Seniks tulge kõik 23ndal oktoobril kell 12 TTÜ avatud uste päevale ja vaadake ise, millega me siin tegeleme.