Alustaks sellest, et PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS, KALLIS CARO!
Caro tähtsa päeva puhul käisime täna õhtul kinos, sest kuna ilmselgelt on tegemist kesknädalaga, ei tulnud mingi pidu kõne allagi, pealegi tähistasime väikese shampaga Caro vananemist juba vaheajal Pärnus.
Viimaks jõudsime vaatama "Life of Pi"-d. Ootasin hoopis midagi muud, kui tegelikult sain. Ja kindlasti ei olnud ma üllatunud negatiivselt, pigem oli filmi tõsine toon meeldivalt ootamatu. See oli hoopis erinev kõikidest lugudest, mida siiani lugenud/näinud olen. Siirus, mida muidu üsnagi uskumatust loost igal sammul õhkas oli tõeliselt meeliülendav. Ei kahetse, et vaatama läksime.
Rääkides uue semestri edenemisest - hetkel on kõik veel päris hirmutav. Kirjutan, kui millestki aru saama hakkan.
SIIN vaadake "Life of Pi" treilerit. :)
Tuesday, January 29, 2013
Sunday, January 27, 2013
Carried away
Ei ole tõesti enam pikemat aega kirjutanud. Sain Pärnus aega veeta ja seetõttu ei sattunud ka eriti arvutisse - ei tundnud puudust ka. Nüüd, kus on alanud uus semester, tuleb ilmselt arvutis veeta ka rohkem aega, tingituna igavusest, vajadusest õppida, suhelda jne, teada värk.
Ehk siis homme lähen uuesti kooli ning olen juba jõudnud Tallinna. Esimene eksamisess on edukalt selja taga ja kõik eksamid said tehtud, ehk siis 37 EAP-d on käes. Polnud üldse NII hull, kui alguses kartsin. Kuigi tunnen, et oleks võinud ikka veelgi rohkem loengutes tähelepanu pöörata ja üritan nüüd uuel semestril oma vigu parandada.
Õppima hakkan seda puhku mõõtmist, keskkonnakaitset, arvutid I-te, diskreetne matemaatika II-te( vist ), füüsikat ja programmeerimist C keeles. Pole aimugi, mida ootama peaks, aga kuna homne päev algab arvutitega, siis ehk saab midagi veidi selgemaks ka. Õpingukava pean kinnitama seitsmendaks veebruariks, seega selle nädala vältel saan veel mõelda, kas jätkan diskreetse matemaatika lainel või jään vanale heale pidevale matemaatikale truuks ( milles ma sügavalt kahtlen ).
Tallinn on jälle võõramaks muutunud, seega pean siinsega uuesti harjuma hakkama. Pole kerge, sest kodus oli hea pingevaba, siin on vastutust palju rohkem. Kasvõi see seik, et pean ise ennast toitma(poes käima, süüa tegema jne), mida kodus tegema otseselt ei pidanud ja nälga ei surnud, sest keegi ikka süüa andis. Kindlasti harjun kiiresti eluga siin jälle ära, sest paus ei olnud ju tegelikult NII kohutavalt pikk. Kõigest 16 nädalat lahutab mind nüüd esimese kursuse lõpust, eeldusel, et teine semester sama edukalt möödub, nagu esimene. Loota võib ju ikka.
Ehk siis 17nes koolinädal ja kuratteabmitmes nädal Tallinnas on kohe-kohe algamas, mis tähendab, et kõige targem oleks ilmselt magama minna. Uni paraku ei ole minuni veel jõudnud ja voodi pole ka praegu eriti mugav - kitsas ja lühike koduse pehme ja laia vastu. Harjun ilmselt sellega ka ära ja siis tundub kodune voodi pigem luksus ja siinne voodi argipäev, kuivõrd praegu kodu argipäeva ja Tallinn ebameeldivusena esineb.
Ilmselt on võimatu magama jääda, kui ma arvutit ära ei pane ja silmi ei sule, nii et seda ma nüüd siis ka teen.
Ilusat uut semestrit kõigile tipikatele ja edukat jaanuari viimast nädalat kõigile teistele. SIIN võite kuulata mõnusat vana laulu, mille ma hiljuti enda jaoks jälle avastasin.
Kirjutan, kui midagi kirjutamisväärset ette tuleb, või blogi mulle niisama meenuma juhtub.
Ehk siis homme lähen uuesti kooli ning olen juba jõudnud Tallinna. Esimene eksamisess on edukalt selja taga ja kõik eksamid said tehtud, ehk siis 37 EAP-d on käes. Polnud üldse NII hull, kui alguses kartsin. Kuigi tunnen, et oleks võinud ikka veelgi rohkem loengutes tähelepanu pöörata ja üritan nüüd uuel semestril oma vigu parandada.
Õppima hakkan seda puhku mõõtmist, keskkonnakaitset, arvutid I-te, diskreetne matemaatika II-te( vist ), füüsikat ja programmeerimist C keeles. Pole aimugi, mida ootama peaks, aga kuna homne päev algab arvutitega, siis ehk saab midagi veidi selgemaks ka. Õpingukava pean kinnitama seitsmendaks veebruariks, seega selle nädala vältel saan veel mõelda, kas jätkan diskreetse matemaatika lainel või jään vanale heale pidevale matemaatikale truuks ( milles ma sügavalt kahtlen ).
Tallinn on jälle võõramaks muutunud, seega pean siinsega uuesti harjuma hakkama. Pole kerge, sest kodus oli hea pingevaba, siin on vastutust palju rohkem. Kasvõi see seik, et pean ise ennast toitma(poes käima, süüa tegema jne), mida kodus tegema otseselt ei pidanud ja nälga ei surnud, sest keegi ikka süüa andis. Kindlasti harjun kiiresti eluga siin jälle ära, sest paus ei olnud ju tegelikult NII kohutavalt pikk. Kõigest 16 nädalat lahutab mind nüüd esimese kursuse lõpust, eeldusel, et teine semester sama edukalt möödub, nagu esimene. Loota võib ju ikka.
Ehk siis 17nes koolinädal ja kuratteabmitmes nädal Tallinnas on kohe-kohe algamas, mis tähendab, et kõige targem oleks ilmselt magama minna. Uni paraku ei ole minuni veel jõudnud ja voodi pole ka praegu eriti mugav - kitsas ja lühike koduse pehme ja laia vastu. Harjun ilmselt sellega ka ära ja siis tundub kodune voodi pigem luksus ja siinne voodi argipäev, kuivõrd praegu kodu argipäeva ja Tallinn ebameeldivusena esineb.
Ilmselt on võimatu magama jääda, kui ma arvutit ära ei pane ja silmi ei sule, nii et seda ma nüüd siis ka teen.
Ilusat uut semestrit kõigile tipikatele ja edukat jaanuari viimast nädalat kõigile teistele. SIIN võite kuulata mõnusat vana laulu, mille ma hiljuti enda jaoks jälle avastasin.
Kirjutan, kui midagi kirjutamisväärset ette tuleb, või blogi mulle niisama meenuma juhtub.
Sunday, January 13, 2013
Be truth seekers
Võib ausalt öelda, et viimane nädal ei ole minu jaoks eriti positiivne olnud. Korraga massiivsete koguste pähe õppimine ajas mu pea regulaarselt valutama, rääkimata kaelast, mis jätkuvalt muret valmistab. Eksamitele eelnev närvipinge ei aidanud ka sõprade/sugulastega kõige paremini käituda. Homme saab see (loodetavasti) möödanikuks, kui teen ära oma viimase eksami sellel sessil - programmeerimise.
Lisaks eksamitele läks täielikult aia taha meie jaoks ka viimane Grind, mille jooksul juhtus rohkem kui üks halb asi ja üks VÄGA VÄGA halb asi. Ütleme nii, et isu pidu panna on pikemaks ajaks kadunud ja rohkem kui kunagi varem tahaks kodus oma voodis olla ja maailma lihtsalt välja lülitada. Ilmselt kogen kergemat sorti PTSD-d ehk traumajärgset stressi, mis ränkadele läbielamistele järgneb. Ja kuna ma ei ole harjunud actionfilmides elama olles ikkagi Pärnust, siis tabas juhtunu, mida ma siia tõesti detailselt kirjutama ei hakka, mind eriti räige hoobina. Väga uskumatu on ka inimeste hoolimatus teiste suhtes, eriti inimeste, kes peaks just väga hoolivad olema.
Seega, ma soovin teile kõigile rohkem hoolivust, lahkust ja armastust.
Lisaks eksamitele läks täielikult aia taha meie jaoks ka viimane Grind, mille jooksul juhtus rohkem kui üks halb asi ja üks VÄGA VÄGA halb asi. Ütleme nii, et isu pidu panna on pikemaks ajaks kadunud ja rohkem kui kunagi varem tahaks kodus oma voodis olla ja maailma lihtsalt välja lülitada. Ilmselt kogen kergemat sorti PTSD-d ehk traumajärgset stressi, mis ränkadele läbielamistele järgneb. Ja kuna ma ei ole harjunud actionfilmides elama olles ikkagi Pärnust, siis tabas juhtunu, mida ma siia tõesti detailselt kirjutama ei hakka, mind eriti räige hoobina. Väga uskumatu on ka inimeste hoolimatus teiste suhtes, eriti inimeste, kes peaks just väga hoolivad olema.
Seega, ma soovin teile kõigile rohkem hoolivust, lahkust ja armastust.
Thursday, January 3, 2013
Ausalt - this is worth it.
Head uut aastat!
Tegelikult tahan täna rääkida ainult ühest suurepärasest raamatust, mida eile lugesin. Raamat oli nii hea, et ma ei suutnud seda enne käest panna, kui läbi loetud sain, mis juhtus küll kell 2 öösel, aga mis seal ikka.
Raamatu pealkiri on "Me before you" ja selle kirjutas Jojo Moyes. Tegemist on omamoodi armastuslooga. Ja see paneb tõesti mõtlema. Lugu räägib Louisa Clark'ist, kes on terve elanud väikeses Inglismaa linnas oma vanematekodus, töötab pikemat aega kohalikus kohvikus ning on püsisuhtes mehega, keda ta küll päriselt ei armasta, aga kellega tal piisavalt mugav on, ja Will Trayton'ist, kes julma saatuse tõttu avariisse satub ning seetõttu halvatuks (quadriplegic) jääb, s.t ta ei saa kasutada oma jalgu ning saab väga minimaalselt liigutada käsi. Pärast seda, kui Louisa ülemus otsustab oma kohviku sulgeda jääb naine ilma tööta ning läbi tööbüroo satub Willi hooldajaks. Alguses ei saa nad absoluutselt läbi, Will on endasse sulgunud ja sarkastiline, nagu võibki oodata inimeselt, kes elu parimates aastates kaotab võime kõndida, ise ennast toita, vetsus käia või kasvõi ennast ise voodis keerata. Aga mida aeg edasi, seda enam nad üksteisele meeldima hakkavad. Kuni ühel hetkel kuuleb Louisa pealt vestlust Willi ema ja õe vahel ning saab teada, et Will on otsustanud sõita Šveitsi ning seal legaalselt oma elu lõpetada ja kuupäevgi on juba paika pandud. Algab Louisa meeleheitlik võitlus aja ning Williga, et teda veenda, et elu on ka puudega inimeste jaoks elamist väärt.
Nagu paljud arvustused selle raamatu kohta ütlevad, on tegemist tõelise emotsionaalse löögiga. Ja paljud väikesed asjad loos panevad mõtlema inimelu üle ning väärtustama seda, mida saavad inimesele anda ainult terved jäsemed.
Ma ausalt siiralt soovitan seda võrratut teost lugeda, aga kindlasti valmistage end selleks, et ilma pisarateta on väga raske või suisa võimatu lugu lõpetada. Seega taskurätikud on kindlasti päevakorras.
Mul on nüüd aeg sissejuhatust edasi õppida.
Tegelikult tahan täna rääkida ainult ühest suurepärasest raamatust, mida eile lugesin. Raamat oli nii hea, et ma ei suutnud seda enne käest panna, kui läbi loetud sain, mis juhtus küll kell 2 öösel, aga mis seal ikka.
Raamatu pealkiri on "Me before you" ja selle kirjutas Jojo Moyes. Tegemist on omamoodi armastuslooga. Ja see paneb tõesti mõtlema. Lugu räägib Louisa Clark'ist, kes on terve elanud väikeses Inglismaa linnas oma vanematekodus, töötab pikemat aega kohalikus kohvikus ning on püsisuhtes mehega, keda ta küll päriselt ei armasta, aga kellega tal piisavalt mugav on, ja Will Trayton'ist, kes julma saatuse tõttu avariisse satub ning seetõttu halvatuks (quadriplegic) jääb, s.t ta ei saa kasutada oma jalgu ning saab väga minimaalselt liigutada käsi. Pärast seda, kui Louisa ülemus otsustab oma kohviku sulgeda jääb naine ilma tööta ning läbi tööbüroo satub Willi hooldajaks. Alguses ei saa nad absoluutselt läbi, Will on endasse sulgunud ja sarkastiline, nagu võibki oodata inimeselt, kes elu parimates aastates kaotab võime kõndida, ise ennast toita, vetsus käia või kasvõi ennast ise voodis keerata. Aga mida aeg edasi, seda enam nad üksteisele meeldima hakkavad. Kuni ühel hetkel kuuleb Louisa pealt vestlust Willi ema ja õe vahel ning saab teada, et Will on otsustanud sõita Šveitsi ning seal legaalselt oma elu lõpetada ja kuupäevgi on juba paika pandud. Algab Louisa meeleheitlik võitlus aja ning Williga, et teda veenda, et elu on ka puudega inimeste jaoks elamist väärt.
Nagu paljud arvustused selle raamatu kohta ütlevad, on tegemist tõelise emotsionaalse löögiga. Ja paljud väikesed asjad loos panevad mõtlema inimelu üle ning väärtustama seda, mida saavad inimesele anda ainult terved jäsemed.
Ma ausalt siiralt soovitan seda võrratut teost lugeda, aga kindlasti valmistage end selleks, et ilma pisarateta on väga raske või suisa võimatu lugu lõpetada. Seega taskurätikud on kindlasti päevakorras.
Mul on nüüd aeg sissejuhatust edasi õppida.
Subscribe to:
Posts (Atom)