Võib ausalt öelda, et viimane nädal ei ole minu jaoks eriti positiivne olnud. Korraga massiivsete koguste pähe õppimine ajas mu pea regulaarselt valutama, rääkimata kaelast, mis jätkuvalt muret valmistab. Eksamitele eelnev närvipinge ei aidanud ka sõprade/sugulastega kõige paremini käituda. Homme saab see (loodetavasti) möödanikuks, kui teen ära oma viimase eksami sellel sessil - programmeerimise.
Lisaks eksamitele läks täielikult aia taha meie jaoks ka viimane Grind, mille jooksul juhtus rohkem kui üks halb asi ja üks VÄGA VÄGA halb asi. Ütleme nii, et isu pidu panna on pikemaks ajaks kadunud ja rohkem kui kunagi varem tahaks kodus oma voodis olla ja maailma lihtsalt välja lülitada. Ilmselt kogen kergemat sorti PTSD-d ehk traumajärgset stressi, mis ränkadele läbielamistele järgneb. Ja kuna ma ei ole harjunud actionfilmides elama olles ikkagi Pärnust, siis tabas juhtunu, mida ma siia tõesti detailselt kirjutama ei hakka, mind eriti räige hoobina. Väga uskumatu on ka inimeste hoolimatus teiste suhtes, eriti inimeste, kes peaks just väga hoolivad olema.
Seega, ma soovin teile kõigile rohkem hoolivust, lahkust ja armastust.
No comments:
Post a Comment