"You only live once, but if you do it right, once is enough."

No nii. Aeg siis veidi pikema postituse jaoks jälle ja mul on pilte ka kogunenud. Sain matemaatilise analüüsi teooriatöö (legaalse) spikri tehtud. Võttis kõigest 2,5 tundi, mis seal ikka.
Nüüd söön mandariini, küünal kustus küll akna peal ära, aga küll uue paneme.
Sellel nädalavahetusel jäin Tallinna. Palju oli teha.

.
Alustame neljapäevast. Kohe pärast kooli läksime Caroga Kristiinesse shoppama, Saara ühines meiega veidi hiljem. Kuigi ma olen rahaga ÜLIMALT karmikäeline ega raatsi peaaegu kunagi mitte midagi osta, kui see just hädavajalik ei ole, lõppes shoppamine isegi minu jaoks ostudega. Nimelt soetasin uue kleidi ja sellega koos ka boolero(kirjutatakse nii? ei tea), lauvärve ja silmalaineri. Kõik olid enam vähem vajalikud sama päeva õhtu jaoks, sest läksime Hollywoodi Grindile. Enne tuli loomulikult veidi soojendust teha. Pidu oli iseenesest üsna normaalne ja võib teine kordki Grindile minna. Caro protestile vaatamata.

Reedel käisime Videviku saaga: Koidukuma 2 osa esilinastusel tänu Carole, kes liitus EMT-ga. Põhiline oli see, et sai tasuta jäätist ja energijajooki. Pärast seda suundusime Patrickusse. 

Laupäeval olime Caroga väga asjalikud ja kultuursed. Hommikul, kui viimaks ärkasime, koristasime kogu korteri ära. Veetsin erakordselt kaua aega pliiti nühkides, mida naabrid peaaegu mitte iialgi ei korista ning sain selle puhtaks. Olen enda üle väga uhke nüüd ja köögis käies piilun alati ka pliiti. Pärast seda suundusime linna ja läksime Meremuuseumisse, mis oli tõesti väga äge ja mida julgelt soovitan. Tegemist oli siis selle uuema muuseumiga, mis vanas Lennukiangaaris paikneb. Seal veetsime kaks tundi ja käisin vaatamata oma kergele klaustrofoobiale allveelaevas ära. Win for me! Pärast ostsime Solarisest süüa ja kohvi.

Ja täna hommikul magasime mingi 12neni, viisime taara ära, ostsime mandariini juurde ning hakkasime õppima. Ning siin ma nüüd siis istun. Homme on vaja jälle kooli minna, kolmapäeval lähen koju, kus on minu äraolekul suured muutused toimunud.

Aga, näeme siis.

The price of ..

Täna pikalt ei kirjuta, pühapäeval teen nädalast mingi kokkuvõtte ja lisan pilte ka.
Täna tahan lihtsalt sheerida teiega videod, mis mulle sügavalt hinge läks. Tegemist küll vanema teosega, aga täna siis hakkasin seda mõttega vaatama. Pisarad voolasid, sest see on nii haigelt siiras ja kurb.
Avenged Sevenfold - So far away
Pühendatud Jimmy The Rev Sullivanile, bändi trummarile, kes 2009ndal aastal suri. Laul on kirjutatud Synyster Gatesi poolt, kes on A7X kitarrist ja oli Revi parim sõber.
SIIN saate seda erakordset videod ise vaadata (kes on näinud, vaadake veel).

Avenged Sevenfold on üleüldse üks väga hea bänd. Kahju ei tee ka see, et ilusate meestega tegu. Kõige ilusam neist on minu silmis Synyster aka Brian Haner Jr. Lisaks on ta erakordselt andekas muusik ning vaadata tema kidrasoolosid tekitab küsimuse, kuidas on üldse võimalik oma sõrmi nii kiirelt liigutada.
Igatahes, Avenged Sevenfold. Täna tahan, et panustaksite neile aega.

Synyster Gates

Oh, Tallinn, you love me so.

12nes nädal Tallinnas ja 11nes koolinädal on alanud. Eelmine nädal oli lühike - koju sõitsin juba kolmapäeval. Saame üle nädala Gerdiga oma tunde sedasi sättida, et neljapäevaks ühtegi ei jää. Sellel nädalavahetusel jään Tallinna, sest tegemist on palju kogunenud. Tänase õhtu üritan pühendada õppimisele. Alustasin sellega kohe pärast kooli ja tegin filosoofia kodutööd. Seekord on vaja läbi võtta siis mitte ühe ega kahe ega kolme vaid viie(!) filosoofi "targad" mõtted. Tööd hindab härra Mägi punktisüsteemis, 75 on vaja kätte saada, muidu tuleb kontrolltööks kogu see värk uuesti selgeks õppida. Lihtsalt enam ei jõua filosofeerida ja ootan pikisilmi, millal semester läbi saab.
Homme on plaan kursavennaga kinno minna. Linastuma peaks film "Seitse psühhopaati", mis tundub täitsa vaadatav ning seega otsustasime, et miks ka mitte. Muidugi tuleb enne seda ikka koolis ja trennis ka ära käia.
Ülehomme üritame Caroga VIIMAKS shoppama minna, seekord siis Ülemistesse. Mõtted on meil alati head, eks näha ole kaugele teostusega jõuame. Hommikul kool, as usual.
Neljapäeval tuleb pidu. Veel ei ole kindel kus, ei ole ka päris kindel kellega, aga pidu tuleb. See on peamine. Päeva alustame, you guessed it, kooliga.
Reede õhtul on jälle kinno vaja minna - "Videviku" saaga viimase osa esilinastus, kuhu tänu Carole tasuta saame. Mis edasi teeme on veel lahtine. Ilmselt on päevakorras Patrick või Nimeta või muu taoline asutus.
Laupäeval oleme (loodetavasti jõuame) kultuursed ning lähme meremuuseumisse, kus mu viimsedki närvirakud proovile pannakse - vaja pugeda allveelaeva, mis on kuuldavasti väga kitsas ning pole kahtlustki, et mu klaustrofoobia endast seal maksimumi annab. Minemata ma aga ka ei jäta, sest tänu viiendal korrusel elamisele ei karda ma näiteks enam lifte, mis see allveelaev ikka siis nii väga ära ei ole. Ma loodan. Kui paanikahoog peale tuleb, on see juba Caro mure, kuidas ta mu maha rahustab.
Pühapäeval tuleb õppida. Ja seda ma ka teha kavatsen, sest pääsu ei ole enam kusagile. Ja uuel nädalal jälle kooli.
Oh, TTÜ, I love you so.

Pühapäeval oli isadepäev. Kinkisin emme osava suunamisega issile T-särgi kirjaga DAD ning tegin ka küpsisetorti. Väga äge, et on olemas sellised päevad, kus oma vanematele rõõmu valmistada ning näidata, kui kallid nad tegelikult ikka on!





Kuulmiseni!

Give me a chance to hold on.

Esmalt - SEE on üks väga hea laul. Nii, et pange see mängima ja siis lugege, mis mul täna öelda on.

Jah, tean, et erakordselt kiirelt tuli see järgmine postitus. Pole väga minu moodi. Aga mul tõesti on vaja promoda veidi ühte filmi, mida just vaatamas käisin. Arvatavasti on osad teist seda juba näinud ka, aga kes ei ole - vaadake. Eriti PKG õpilased, sest see teeb teie kunstiajaloo tunnid tunduvalt lõbusamaks, luban.
Filmi nimi on "Midnight in Paris"("Südaöö Pariisis"). Peaaosas on Owen Wilson, kes mängib stsenarist/kirjanik Gili. Mees reisib koos oma kihlatu ja tema vanematega Pariisi, kus leiab, et igal südaööl kandub ta 1920ndate aastate maailma, kus kohtub suurkujudega nagu Hemingway, Dali, Picasso jt. Väga ägedalt on esitatud iga tegelast ning tõesti vahva oli vaadata nende argimuresid(äratundmisrõõm oli ka suur - midagi on gümnast külge ka jäänud).
Algul olin ikka väga skeptiline, eriti kuna film algas mingi veidra muusikaga, mis meenutas mulle lambaid ..
Aga olen rahul, et viitsisin end sellel vihmasel õhtul soojast voodist välja vedada ja läksin kultuuri nautima!

Lisaks. Käes on november ja tulekul on jõulud. Caro tutvustas mulle tõsiasja, et Mark & Spencer'is müüakse ka toidukaupa, peamiselt väga ägedaid shokolaade/komme ja veini/teesid. Nii, et sealt saab päris häid ideid jõulukinkideks. Kui midagi paremat pähe ei tule, seadke sammud Kristiine kaubanduskeskusesse Tallinnas ja leidke esimeselt korruselt eelpoolt mainitud pood.
Veel mõtlesin, et kuna talv on ikka üks külm aastaaeg, hakkan uuesti kuduma. Üritan sellel aastal jõuludeks teha kinke, mis oleks osaliselt või täielikult mu enda tehtud, et näidata kallitele inimestele, et mõtlen neile ja tahan neile aega pühendada. Olgu selleks siis sall, kindad, müts või mis iganes ma välja mõtlen. Minu arvates on omatehtud asjad kõige armsamad. Ellu kinkis mulle näiteks eelmisel aastal päkapiku, kelle ta ise meisterdas ning poleks osanud kujutada ettegi nunnumat jõulukinki. Kindlasti ei maksa jõule näha kui kommertspüha, kus peamine rõhk on kallitel kinkidel. Jõulud peaks olema aeg, kus pere saab kokku, tehakse koos süüa, istutakse ehitud kuuse all ning tuntakse rõõmu selle üle, et olemas on inimesed, keda tingimusteta armastada ning kellelt sellist armastust ka vastu saada.
Nii, et need 7 nädalat, mis jõuludeni veel jäänud on, mõelge sellele, kuidas iseennast ja oma armastatuid aasta kõige erilisematel pühadel õnnelikuks teha ning ärge pange rõhku sellele, mis on suurem/uhkem/kallim.

Ilusat sügisõhtut.

From one extreme to another.

Do not stand at my grave and weep
I am not there. I do not sleep.
I am a thousand winds that blow.
I am the diamond glints on snow.
I am the sunlight on ripened grain.
I am the gentle autumn rain.
When you awaken in the morning's hush
I am the swift uplifting rush
Of quiet birds in circled flight.
I am the soft stars that shine at night.
Do not stand at my grave and cry;
I am not there. I did not die.
-Mary Elizabeth Frye

Mul ei ole olnud erilist tuju postitada, sest viimased 1,5 nädalat on olnud väga rasked. 23.oktoobril suri mu vanavanaema. Vaatamata sellele, et loogiliselt saan ma aru, et ta oli juba 97 aastane ning tema jaoks oli surm nagu puhkama minemine pärast väga pikka ja tegusat päeva, on sellega ikkagi ÜLIMALT raske elada. Ma ei ole elanud mitte ühtegi päeva ilma Mammita ning nüüd ei ela ma enam kunagi ühtegi päeva koos temaga. Loodetavasti on koht, kuhu minnakse pärast surma tema jaoks erakordselt hea, mugav ja ilus, sest ta on seda väärt ning enamgi veel. Puhka rahus, Mammi.

Eelmine nädal oli igatahes väga tegus - ITÜNi koosolek, grupivanemate asjad, filosoofia töö, matemaatika analüüsi kontrolltöö ja lisaks veel tavalised loengud/argipäevamured. Emotsionaalne kurnatus oli tõesti üsna hull. Kui neljapäeval koju jõudsin, oli nii hea oma voodisse pikali visata ning lihtsalt lebada.
Reede hommikul läksime Gerdiga Koidulasse füüsikaõpetajat õnnitlema, kes sai presidendilt reaalainete preemia, mis on kohutavalt äge ning läks vägagi õigele inimesele. SIIN saate meie vägevast õpetajast rohkem lugeda. Nägime ka klassijuhatajat. Mõnus ja kodune tunne oli PKGs, mis nüüd võrdluses TTÜ-ga tundub väike, aga umbes 10x lärmakam. Asi on vist selles, et koridorid on kitsad ja lapsed jooksevad karjudes ringi. TTÜ-s keegi naljalt karjudes mööda koridori ei jookse. Oleks ka veidi imelik, sest seal käivad inimesed, kelle vanused on 18+.
Reede õhtul aga sain Elluga kokku, mis oli supervahva ja täpselt see, mida mul vaja oli. Läksime Villemisse, kus Mannu tööl oli ning saime temaga ka sedasi aega veeta. Istusime seal viis tundi, reaalselt viis. Mingi härra hakkas meile shot'e välja tegema ja ise ostsime ka juua niiet olime lõpuks veidi rohkem purjus, kui algselt planeeritud. Hiljem tuli Martin meile järgi, niiet sain mendiauto tagaistmel sõita - seal ma enne olnud ei olegi.

Olen nädalavahetusel palju mõelnud inimeste iseloomudest. Tallinnas olen tutvunud väga paljude uute inimestega, kes on kõik ju vägagi erinevad. Ka mu Pärnu-sõbrad on isemoodi. Kõik inimesed on ju erinevad. Aga peamiselt paneb mõtlema üks isik, kes on kohati äge ja sõbralik, järgmisel hetkel aga absoluutselt teistpidi hoopis tõre ja napisõnaline. Ma saan aru, et inimestel on halbu päevi, aga temaga on see nii ettearvamatu. Asi võib minus ka olla. Ma ei ole teda lihtsalt piisavalt kuulanud, et temast täielikult aru saada. Mitte, et ma teda milleski süüdistaks. Pigem ongi see rohkem üleskutse üritada mõista inimeste omataolisi iseloomusid ning saada aru, et keegi ei ole ju täiuslik,

Homme hommikul sõidan siis tagasi Tallinna ja tegutsen edasi. Kodune nädalavahetus on päris hästi mõjunud, kuigi on veel väga keeruline mööduda vanavanaema toast, kus enam kedagi ei ole. Seega üritan seda osa majast vältida.
Kui midagi veel öelda on, eks ma siis ütlen seda.