From one extreme to another.

Do not stand at my grave and weep
I am not there. I do not sleep.
I am a thousand winds that blow.
I am the diamond glints on snow.
I am the sunlight on ripened grain.
I am the gentle autumn rain.
When you awaken in the morning's hush
I am the swift uplifting rush
Of quiet birds in circled flight.
I am the soft stars that shine at night.
Do not stand at my grave and cry;
I am not there. I did not die.
-Mary Elizabeth Frye

Mul ei ole olnud erilist tuju postitada, sest viimased 1,5 nädalat on olnud väga rasked. 23.oktoobril suri mu vanavanaema. Vaatamata sellele, et loogiliselt saan ma aru, et ta oli juba 97 aastane ning tema jaoks oli surm nagu puhkama minemine pärast väga pikka ja tegusat päeva, on sellega ikkagi ÜLIMALT raske elada. Ma ei ole elanud mitte ühtegi päeva ilma Mammita ning nüüd ei ela ma enam kunagi ühtegi päeva koos temaga. Loodetavasti on koht, kuhu minnakse pärast surma tema jaoks erakordselt hea, mugav ja ilus, sest ta on seda väärt ning enamgi veel. Puhka rahus, Mammi.

Eelmine nädal oli igatahes väga tegus - ITÜNi koosolek, grupivanemate asjad, filosoofia töö, matemaatika analüüsi kontrolltöö ja lisaks veel tavalised loengud/argipäevamured. Emotsionaalne kurnatus oli tõesti üsna hull. Kui neljapäeval koju jõudsin, oli nii hea oma voodisse pikali visata ning lihtsalt lebada.
Reede hommikul läksime Gerdiga Koidulasse füüsikaõpetajat õnnitlema, kes sai presidendilt reaalainete preemia, mis on kohutavalt äge ning läks vägagi õigele inimesele. SIIN saate meie vägevast õpetajast rohkem lugeda. Nägime ka klassijuhatajat. Mõnus ja kodune tunne oli PKGs, mis nüüd võrdluses TTÜ-ga tundub väike, aga umbes 10x lärmakam. Asi on vist selles, et koridorid on kitsad ja lapsed jooksevad karjudes ringi. TTÜ-s keegi naljalt karjudes mööda koridori ei jookse. Oleks ka veidi imelik, sest seal käivad inimesed, kelle vanused on 18+.
Reede õhtul aga sain Elluga kokku, mis oli supervahva ja täpselt see, mida mul vaja oli. Läksime Villemisse, kus Mannu tööl oli ning saime temaga ka sedasi aega veeta. Istusime seal viis tundi, reaalselt viis. Mingi härra hakkas meile shot'e välja tegema ja ise ostsime ka juua niiet olime lõpuks veidi rohkem purjus, kui algselt planeeritud. Hiljem tuli Martin meile järgi, niiet sain mendiauto tagaistmel sõita - seal ma enne olnud ei olegi.

Olen nädalavahetusel palju mõelnud inimeste iseloomudest. Tallinnas olen tutvunud väga paljude uute inimestega, kes on kõik ju vägagi erinevad. Ka mu Pärnu-sõbrad on isemoodi. Kõik inimesed on ju erinevad. Aga peamiselt paneb mõtlema üks isik, kes on kohati äge ja sõbralik, järgmisel hetkel aga absoluutselt teistpidi hoopis tõre ja napisõnaline. Ma saan aru, et inimestel on halbu päevi, aga temaga on see nii ettearvamatu. Asi võib minus ka olla. Ma ei ole teda lihtsalt piisavalt kuulanud, et temast täielikult aru saada. Mitte, et ma teda milleski süüdistaks. Pigem ongi see rohkem üleskutse üritada mõista inimeste omataolisi iseloomusid ning saada aru, et keegi ei ole ju täiuslik,

Homme hommikul sõidan siis tagasi Tallinna ja tegutsen edasi. Kodune nädalavahetus on päris hästi mõjunud, kuigi on veel väga keeruline mööduda vanavanaema toast, kus enam kedagi ei ole. Seega üritan seda osa majast vältida.
Kui midagi veel öelda on, eks ma siis ütlen seda.