Uus arvuti. Päev 1.

Vahetasin täna oma sülearvuti välja. Tegelikult tuli see otsus juba umbes kuu aega tagasi, aga alles täna jõudis uus arvuti kohale. Kui enne oli mul tavakasutajatele mõeldud Dell Vostro siis nüüd oman rohkem äriklassi kuuluvat arvutit Dell Latitude e5430.
Väga pikalt ei ole veel uue arvutiga aega veeta saanud, aga suurim erinevus, mida praegu märkan on akukestvus. Eelmisel arvutil oli 6 cell aku, ehk siis ta pidas laadimata vastu maksimaalselt 2 - 2,5 tundi. Sellel läpparil on 9 cell aku, mis praegu 50% peal näitab veel umbes nelja tundi vastupidavust. See oleneb loomulikult, palju ma teda näpin, kui ere on taustavalgus, milline powerplan on valitud jne, aga ka parimatel päevadel ei lubanud mu 6 cell aku nelja tundi vastu pidada, nii et selles vallas on progress täitsa olemas. 

Vahetunud on ka graafikakaart, mis eelmise arvuti juures oli mul veidi murelapseks. Nimelt ei olnud mu vanal läpparil veel integreeritud graafikakaarti, mis tähendas, et sisuliselt iga veidi suuremamahulisem/graafiliselt keerukam programm kukkus lag'ima. Ei ole selles läpparis veel ühtegi mängu käima tõmmanud nii, et ei oska kommenteerida, kas ja kui palju paremini süsteem töötama peaks. Loomulikult loodan parimat. 

Hetkel olen natuke eksinud, sest uues arvutis ei ole sisuliselt mitte midagi ja ma ei oska kusagilt alustada. Just meenus, et praegu on puudu ka MS Office'i programmid. 

Eks siis näha ole, kuidas ma oma uue, kiirema protsessori ja parema graafikakaardiga arvutiga läbi saama hakkan.

Üks asi on kindel - mul on vaja leida kuskilt sobilik kaanekleebis, sest vana arvuti oli punane ja selle pealt tumehalli peale minna on liiga drastiline muutus...

Last day of oh-my-childhood

Arvasin, et oleks päris märkimisväärne täna üks postitus teha, sest nimelt on täna viimane päev, kui ma olen teismelisaastates - homme on 12. märts ja sellega koos saabub mu 20nes sünnipäev. Uskumatu, et juba paari tunni pärast olen ma  twenty-something. Kuna viibin Tallinnas ja koju saan alles reedel, tähistasime perega mu sünnipäeva möödunud nädalavahetusel. Sain suurepäraseid kingitusi. Vanemad tegid sellel aastal kaks kinki, sest issi tuli laupäeva hommikul Hiinast ja tõi kaasa täiesti breath-taking kullast kaelakee. Nagu mu väga kallil kuldsõrmusel, mille gümnaasiumi lõpetamise puhul vanematelt sain, on ka sellel kaelakeel nii kollast kui ka valget kulda. Kui koju lähen, teen pildi ja panen üles ka, aga igatahes on see gorgeous ja võin üsna kindel olla, et just eriti paljudel eestlastel sellist ei ole. Emme pakk sisaldas kuldsõrmust, mis on nii minulik ja ilus, pluusi, aluspesu, kommi ning absoluutselt v-õ-r-r-a-t-u-t punast kleiti. Kleidi saan selga panna juba järgmisel nädalal, kui Caroga ooperisse lähme(andsin teist korda verd ning võitsin ooperipiletid, veel avastasin, et mu veregrupp on A negatiivne, mis oli üllatus, sest mõlemad vanemad on positiivsed). Nanna kinkis suure pudeli lõhnaõli ja ma jumaldan seda lõhna, ainult, et ei raatsi üldse kulutada. Emme poolne onu pere kinkis raha, samuti ka teine vanaema. Issi poolse onu perelt sain väga ägeda sinisete kividega kaelakee ning sobiva käevõru.

Ei ole veel mingit sünnipäeva-tunnet ja õigupoolest pole sünnipäev veel päriselt käeski. Aga igatahes - nüüd vananemisest aitab. Oleksin meeleldi juba 18ne juures peatunud, aga ega see 20 ka vist nii halb pole. Edasi siiski pole kerida vaja.

Eks kirjutan uuesti, kui kiired nädalad möödas on.

They will not control us.

Alustaks sellest, et PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS, KALLIS CARO!

Caro tähtsa päeva puhul käisime täna õhtul kinos, sest kuna ilmselgelt on tegemist kesknädalaga, ei tulnud mingi pidu kõne allagi, pealegi tähistasime väikese shampaga Caro vananemist juba vaheajal Pärnus.
Viimaks jõudsime vaatama "Life of Pi"-d. Ootasin hoopis midagi muud, kui tegelikult sain. Ja kindlasti ei olnud ma üllatunud negatiivselt, pigem oli filmi tõsine toon meeldivalt ootamatu. See oli hoopis erinev kõikidest lugudest, mida siiani lugenud/näinud olen. Siirus, mida muidu üsnagi uskumatust loost igal sammul õhkas oli tõeliselt meeliülendav. Ei kahetse, et vaatama läksime.

Rääkides uue semestri edenemisest -  hetkel on kõik veel päris hirmutav. Kirjutan, kui millestki aru saama hakkan.

SIIN vaadake "Life of Pi" treilerit. :)

Carried away

Ei ole tõesti enam pikemat aega kirjutanud. Sain Pärnus aega veeta ja seetõttu ei sattunud ka eriti arvutisse - ei tundnud puudust ka. Nüüd, kus on alanud uus semester, tuleb ilmselt arvutis veeta ka rohkem aega, tingituna igavusest, vajadusest õppida, suhelda jne, teada värk.
Ehk siis homme lähen uuesti kooli ning olen juba jõudnud Tallinna. Esimene eksamisess on edukalt selja taga ja kõik eksamid said tehtud, ehk siis 37 EAP-d on käes. Polnud üldse NII hull, kui alguses kartsin. Kuigi tunnen, et oleks võinud ikka veelgi rohkem loengutes tähelepanu pöörata ja üritan nüüd uuel semestril oma vigu parandada.
Õppima hakkan seda puhku mõõtmist, keskkonnakaitset, arvutid I-te, diskreetne matemaatika II-te( vist ), füüsikat ja programmeerimist C keeles. Pole aimugi, mida ootama peaks, aga kuna homne päev algab arvutitega, siis ehk saab midagi veidi selgemaks ka. Õpingukava pean kinnitama seitsmendaks veebruariks, seega selle nädala vältel saan veel mõelda, kas jätkan diskreetse matemaatika lainel või jään vanale heale pidevale matemaatikale truuks ( milles ma sügavalt kahtlen ).

Tallinn on jälle võõramaks muutunud, seega pean siinsega uuesti harjuma hakkama. Pole kerge, sest kodus oli hea pingevaba, siin on vastutust palju rohkem. Kasvõi see seik, et pean ise ennast toitma(poes käima, süüa tegema jne), mida kodus tegema otseselt ei pidanud ja nälga ei surnud, sest keegi ikka süüa andis. Kindlasti harjun kiiresti eluga siin jälle ära, sest paus ei olnud ju tegelikult NII kohutavalt pikk. Kõigest 16 nädalat lahutab mind nüüd esimese kursuse lõpust, eeldusel, et teine semester sama edukalt möödub, nagu esimene. Loota võib ju ikka.

Ehk siis 17nes koolinädal ja kuratteabmitmes nädal Tallinnas on kohe-kohe algamas, mis tähendab, et kõige targem oleks ilmselt magama minna. Uni paraku ei ole minuni veel jõudnud ja voodi pole ka praegu eriti mugav - kitsas ja lühike koduse pehme ja laia vastu. Harjun ilmselt sellega ka ära ja siis tundub kodune voodi pigem luksus ja siinne voodi argipäev, kuivõrd praegu kodu argipäeva ja Tallinn ebameeldivusena esineb.

Ilmselt on võimatu magama jääda, kui ma arvutit ära ei pane ja silmi ei sule, nii et seda ma nüüd siis ka teen.
Ilusat uut semestrit kõigile tipikatele ja edukat jaanuari viimast nädalat kõigile teistele. SIIN võite kuulata mõnusat vana laulu, mille ma hiljuti enda jaoks jälle avastasin.

Kirjutan, kui midagi kirjutamisväärset ette tuleb, või blogi mulle niisama meenuma juhtub.

Be truth seekers

Võib ausalt öelda, et viimane nädal ei ole minu jaoks eriti positiivne olnud. Korraga massiivsete koguste pähe õppimine ajas mu pea regulaarselt valutama, rääkimata kaelast, mis jätkuvalt muret valmistab. Eksamitele eelnev närvipinge ei aidanud ka sõprade/sugulastega kõige paremini käituda. Homme saab see (loodetavasti) möödanikuks, kui teen ära oma viimase eksami sellel sessil - programmeerimise.

Lisaks eksamitele läks täielikult aia taha meie jaoks ka viimane Grind, mille jooksul juhtus rohkem kui üks halb asi ja üks VÄGA VÄGA halb asi. Ütleme nii, et isu pidu panna on pikemaks ajaks kadunud ja rohkem kui kunagi varem tahaks kodus oma voodis olla ja maailma lihtsalt välja lülitada. Ilmselt kogen kergemat sorti PTSD-d ehk traumajärgset stressi, mis ränkadele läbielamistele järgneb. Ja kuna ma ei ole harjunud actionfilmides elama olles ikkagi Pärnust, siis tabas juhtunu, mida ma siia tõesti detailselt kirjutama ei hakka, mind eriti räige hoobina. Väga uskumatu on ka inimeste hoolimatus teiste suhtes, eriti inimeste, kes peaks just väga hoolivad olema.

Seega, ma soovin teile kõigile rohkem hoolivust, lahkust ja armastust.

Ausalt - this is worth it.

Head uut aastat!
Tegelikult tahan täna rääkida ainult ühest suurepärasest raamatust, mida eile lugesin. Raamat oli nii hea, et ma ei suutnud seda enne käest panna, kui läbi loetud sain, mis juhtus küll kell 2 öösel, aga mis seal ikka.

Raamatu pealkiri on "Me before you" ja selle kirjutas Jojo Moyes. Tegemist on omamoodi armastuslooga. Ja see paneb tõesti mõtlema. Lugu räägib Louisa Clark'ist, kes on terve elanud väikeses Inglismaa linnas oma vanematekodus, töötab pikemat aega kohalikus kohvikus ning on püsisuhtes mehega, keda ta küll päriselt ei armasta, aga kellega tal piisavalt mugav on, ja Will Trayton'ist, kes julma saatuse tõttu avariisse satub ning seetõttu halvatuks (quadriplegic) jääb, s.t ta ei saa kasutada oma jalgu ning saab väga minimaalselt liigutada käsi. Pärast seda, kui Louisa ülemus otsustab oma kohviku sulgeda jääb naine ilma tööta ning läbi tööbüroo satub Willi hooldajaks. Alguses ei saa nad absoluutselt läbi, Will on endasse sulgunud ja sarkastiline, nagu võibki oodata inimeselt, kes elu parimates aastates kaotab võime kõndida, ise ennast toita, vetsus käia või kasvõi ennast ise voodis keerata. Aga mida aeg edasi, seda enam nad üksteisele meeldima hakkavad. Kuni ühel hetkel kuuleb Louisa pealt vestlust Willi ema ja õe vahel ning saab teada, et Will on otsustanud sõita Šveitsi ning seal legaalselt oma elu lõpetada ja kuupäevgi on juba paika pandud. Algab Louisa meeleheitlik võitlus aja ning Williga, et teda veenda, et elu on ka puudega inimeste jaoks elamist väärt.

Nagu paljud arvustused selle raamatu kohta ütlevad, on tegemist tõelise emotsionaalse löögiga. Ja paljud väikesed asjad loos panevad mõtlema inimelu üle ning väärtustama seda, mida saavad inimesele anda ainult terved jäsemed.
Ma ausalt siiralt soovitan seda võrratut teost lugeda, aga kindlasti valmistage end selleks, et ilma pisarateta on väga raske või suisa võimatu lugu lõpetada. Seega taskurätikud on kindlasti päevakorras.

Mul on nüüd aeg sissejuhatust edasi õppida.