"Life is what happens when you're busy making other plans."

No nii. On siis kätte jõudnud aeg teha 2012 aasta viimane postitus.
Olen juba peaaegu nädal aega kodus saanud olla ja igal öösel oma voodis magada, mis on mulle äraütlemata suurt rõõmu valmistanud. Tallinnal pole häda midagi, aga kodu on ikka palju parem.
21. detsembril pidasime Sireti sünnipäeva. Kes veel tähele pole pannud, maailmalõpp jäi ära. Ellu jõudis Tallinnasse juba 11 paiku hommikul. Õnneks olime Caroga selleks ajaks üleval, riides ja isegi söömas sai käidud. Päeva sisustasime sellega, et käisime Ellu & Caroga linnas, sõime ja vingusime peamiselt ääretult külma ilma üle. Enne veel, kui tagasi Mustakale sättima suundusime, saime Marko & Keviniga kokku ning istusime natuke Katusekohvikus. Väljas oli tõesti nii külm, et ma kontrollisin pidevalt, kas mul veel põskedel ning ninal nahk olemas on. Kui olime koju sooja jõudnud, pidin juba uuesti Mannule bussipeatusesse vastu suunduma. Tõesti - nii külm oli, et nutt tuli peale, aga samas ei julgenud pisaraid ka valada, sest need oleks ilmselt jäätunud mu näole. Sättisime siis neljakesi meie juures end õhtuks valmis. Kangekaelselt keeldusime mina, Ellu ja Caro hülgamast kleite, mida kavatsesime kanda, seega panin ma jalga 2 paari sukki ja sokke ning kleidi peale oma kõige lemmikuma kampsuni (kas ma mainisin juba, kui külm õues oli?). Siku soovis sünnipäevaks vaipa, mida ma muud moodi pakkida ei osanud, kui suure musta koti sisse ning värvilist nööri ümber. Ausalt öeldes nägi pakk välja pigem laiba moodi, eriti kuna me Siku juurde läksime seda kahe vahel kandes. Jõudsime kohale, keegi ära ei külmunud ja maha ei kukkunud(veel). Väga tore oli näha nii Sikut kui ka Keretit, kes natukeseks ajaks USA-st meid siia Eestisse lõbustama tuli. Plaan oli Siku juurest koos linna suunduda, aga mingil hetkel avastasin ma, et olin maha unustanud ID kaardi ilma milleta kahjuks paljudesse baaridesse sisse ei lasta. Õnneks tahtis Ellu ka jalatsid ära vahetada, seega kõmpisime ühikasse tagasi ja pärast põhimõtteliselt jooksime uuesti Siku juurde, et teistega koos viimasele bussile jõuda. Läksime Hullumajja, mis oli tegelikult üsna normaalne baar. Mingil hetkel ühines meiega ka Frank ja siis läks shotte juba liiga paljuks. Pool viis hommikul jõudsime Ellu & Caroga ühikasse ning veidi pärast kaheksat suundusime liinibussile ja sõitsime bussijaama, kust läksime Pärnu bussile.

Laupäeva õhtul kaunistasime perega kuuske, mis on alati vahva traditsioon olnud. Jõule pidasime kahel päeval ning mõlemad olid väga toredad üritused. Sain kaks piletit Cirque De Soleil'e, mida väga juba eelmisel aastal näha tahtsin ja veel palju toredat. Ning viimaks jõudis kohale ka uus aku mu läpparile, s.t enam ei tähenda 100% akut 50 minutit.
Eile sain Mannuga kokku, istusime Hahnis ja muljetasime veidi Siku sünnipäevast ning täna otsustasime Caroga endale puhkust anda ning käisime Termides. Varsti on aastavahetus, mille jaoks ma plaane teha ei jaksa veel ning pärast seda tuleb õppima hakata ja Tallinna tagasi minna. Oi jah.
Kohtume siis järgmisel aastal.

My TOP 3-s

 Ilmselt paljud juba teavad,  kui suureks kinnisideeks on mulle viimasel ajal muutunud autod. I just can't get enough! Niisiis, minu top 3 autot.

AUTOD TOP 3:

3. Cadillac Escalade - Escalade on siis täissuuruses SUV, mida toodab General Motors luxury brand, USA-s Texases. Escalade'i tutvustati maailmale esmakordselt 2000ndal aastal vastulöögiks Lincoln Navigator'ile. Escalade'idel võib välimuse järgi eristada kolme põlvkonda : 

1.põlvkond

2.põlvkond

3.põlvkond

Veel võib öelda, et Cadillac Escalade'idel võib kohata mootoreid kuni 257 kW võimsusega (seda wikipedia andmetel, ma kahjuks nii täpselt mootoreid ise ei tea). Ilmselgelt kuulub mu TOP 3-e Escalade'i kolmas põlvkond. Auto on väga kõrge ning pikk ja näeb minu arvates ilus välja. Escalade'iga ma kahjuks ise kunagi sõitnud ei ole.

2.Jeep Grand Cherokee - Väga napilt teisele kohale jääva auto näol on tegemist keskmise suurusega SUV-ga, mille algusaastaks võib lugeda 1983, mil alustati väiksemate Jeep Cherokee'de tootmist, tootjaks Chrysleri haru Jeep. Kõige võimsama mootoriga Grand Cherokee on 6,4 Hemi, mille võimsus on 350 kW. Olen ise sõitnud 2010nda aasta Jeep Grand Cherokee'ga, mis oli erakordselt ilus masin ja kummitab siiani.

1. Chrysler 300C - Kõige ilusam auto maailmas. 2012nda aasta versioon ei ole enam nii kena, kui vanemad, aga Chrysler on Chrysler. 300C on siis täissuuruses sedaan, vanematele mudelitele on iseloomulikud massiivsed kandilised ninad. Uuemad mudelid on juba ümaramateks tuunitud. Ka Chrysler 300C-le on peale pandud 5,7 HEMI. Kahjuks pole endal olnud õnne  300C roolis istuda, küll olen aga sõitnud Sebringu ja Grand Voyager'iga. 

Lisaks, täna sai läbi mu esimene semester siin TTÜ-s. Või no, regulaarne õppetöö esimeseks semestriks. Vahetasime tibulinnudega jõulukinke ka, ja nii tore, kui hästi nad mind tunnevad.
Käisime Caroga jõulushopingut tegemas, mis osutus õnneks väga edukaks. 

Homme hommikul tuleb Ellu siia ja õhtul tähistame maailmalõppu ning Siku 20ndat sünnipäeva ja 22se hommikul saan viimaks koju vaheajale.

Häid jõulupühi Tallinnast!

"Life is 10% what you make it and 90% how you take it."

Isegi detsember hakkab vaikset poole peale jõudma. Uskumatu, kui kiiresti on möödunud 2012. aasta. Võib-olla ajad, millele oled elus kõige rohkem mõelnud, peavadki kõige kiiremini otsa saama?
Sest 2012 on ju see aasta, mida ootasin vist ilmselt 2000ndast saati, aasta, mil gümnaasium sai lõpetatud, ülikooli astutud.. Iga noor ootab ju seda, või ma eksin?

Viimasel ajal olen ma tõeliselt õppimislainel olnud. Mitte, et ma muidu ülikoolis ei õpiks, aga lihtsalt praegu on eriti kiire. 4 programmi vaja esitada, diskreetse matemaatika kodutöö, väljendusoskuse nn lõputöö, õiguses oli kontrolltöö, matemaatilises analüüsis on järgmisel nädalal kahte kontrolltööd oodata, loodame, et filosoofia õppejõud enam ühegi üllatusega lagedale ei tule. Oh, jah.. Tegelikult ma ei kurda. Koormus ei ole mu jaoks mitte midagi uut.

Tallinn on jõulutuledes väga ilus, aga Pärnu on ikkagi winter wonderland. Eriti eile ja täna hommikul olen tundnud, et tahaks koju. Jõuluaeg on liiga eriline, et seda kusagil mujal veeta.

Kätte hakkab jõudma pidude hooaeg ( samas, kas Tallinnas kunagi pidudest pausi ka tehakse? ). Täna õhtul peame grupiga jõulupidu, alguses Vapianos ja edasi on plaanis minna Grindile. Vähemalt ma loodan, et see plaan ka töötab, oleks ju tore küll. Ööseks (hommikuks) lähme Saaraga Gerdu juurde, sest me oleme liiga rotid, et takso eest maksta ning homme tuleb Emme Tallinna ja lähme poodi/kinno/sööma ning õhtul saan koju. Koju, kus muuseas on valmimas remont. Ma ei ole tuba praeguses seisus veel näinudki, aga kui pühapäeval ära tulin, oli küll kõik väga paljulubav. Seega , tahan koju. Kuigi ma ei tea enam, milline see välja näeb.

Pühapäevast veel - mul on vist viimasel ajal mingi halb õnn küljes, mis bussidesse puutub. Nimelt kui ühel esmaspäeva hommikul Tallinna sõitsime, jäi buss pool tundi hiljaks ning liinibussi pidime ka veel tükk aega ootama, mis tähendas, et kooli (ja kontrolltööle) jõudsime erakordselt napilt. Pühapäeval aga, jõudsime sõita Saugani, kui (oh üllatust) bussil sai kütus otsa. Ma ei tea küll, kes vastutab nende masinate kütte eest, aga sellel inimesel ilmselt oli segadusehetk või midagi taolist, kui ta arvas, et buss, mis võtab maanteel umbes 30l/100-le võiks Tallinna jõuda mingi 5 liitri kütusega. Ja siis me istusime seal 1,5 tundi ja ootasime päästijaid. Igasugu inimesi jooksis edasi-tagasi, aga keegi bussi igatahes tööle ei saanud. Seega, helistasin koju ja issi ütles, et talle aitab ja ta tuli meile järgi. Caro läks eile Pärnusse ja teatas, et kuna buss ei hilinenud ja kütus ka otsa ei saanud, siis olin ilmselt mina meie ebaõnne põhjuseks. Vaevalt küll!

Aga nüüd on aeg riided ära vahetada ja kooli minna , sest viimane filosoofia loeng ootab mind.

"The only thing that will ever make me fall in love is: if I fall in love."

Ilusat möödunud esimest adventi kõigile!


Pole tükk aega jälle blogi uuendanud. Ilmselt selletõttu, et ei ole nagu midagi väga erilist öelda olnud. Nüüd aga sadas lumi maha ja kuigi mul on koguaeg külm, varbaid õues olles ei tunne ja nina on enamus ajast punane, meeldib see ilm mulle kohutavalt. Lumi on praegu veel täiesti valge ja rikkumata ja nii puhas.
Ilus on aknast välja vaadata. Lõpetasin just tee joomise ja hetkel on täitsa soe olla(kaua see ilmselt ei kesta, aga eks siis teen teed juurde).
Lumest rääkides - ma ei saa aru, mis värk tallinlastele valede väljenditega on. Eile oli kursavennaga pikem diskussioon teemal kas lumi "hakkab kokku" või pakib. No ilma igasuguse kahtlusteta ju pakib. Aga ei, pakib pidi tähendama oksendamist ja selle tõttu väga kole väljend olema. Käib üle mõistuse, miks kasutada pikka ja kohmakat väljendit, kui lühike ja tabav on täiesti olemas.

Möödunud nädalavahetusel käisime Emmega teatris "Uhkust ja eelarvamust" vaatamas. Päris hea oli, kuigi film ja raamat olid ilmselgelt paremad. Ja ülejäänud päevad sisustasin sellega, et aitasin Issil tapeeti panna. Ei jõua ära oodata, millal remont valmis saab, see tuleb nii äge. Meie Emmega saime tapeedi valida, niiet väga stiilne värk (here's hoping).
Eile õhtul käisime Pärnu kuuske vaatamas, mis on sellel aastal üllatavalt ilus. Good job, Pärnu!

Üleelmisel nädalavahetusel aga käisin vahelduseks Ellu ja Mannuga Mirage's, mida ma siiani täisealisena külastanud ei olnudki. Ilmselt on see nüüd Pärnus väga kuumaks kohaks muutunud kuniks ma siin Tallinnas istunud olen. Igatahes õhtu oli vahva ja tahaks juba uuesti oma neiusid näha. Ka Maanus sattus tee peale, mis tegi õhtu ainult paremaks.

Kooli on veel kaks ja pool nädalat jäänud, siis on veidike vaheaega ja siis juba esimene sess. Filosoofia kursuse sain neljapäeval arvestatud, mis on lihtsalt SUUR SUUR pingelang mu jaoks, sest filo oli tõeline mindfuck(andestust väljenduse pärast). Vaikselt hakkan oma koduste töödega ka järje peale saama ja ei tunne küll hetkel, et ükski tähtaeg liiga lähedal oleks. Händlib ära küll. Loodame vaid, et eksamid samamoodi mööduvad ja järgmisel aastal ka TTÜ ridades olen. Hetkel on käes filo arvestus, mat täiendi arvestus, keka kohe tehtud ja erialatutvustus peaks ka vist läbi olema. Ehk siis olemas 10 EAP-d. Selleks, et üldse kooli jääda on vähemalt viis veel vaja ja idee poolest peaks kokku tulema 37.
Hoidke pöialt!
SIIN saate kuulata ühte Avenged Sevenfoldi järjekordset suurepärast laulu ning öelda, et see bänd mul hetkel kinnisideeks on, ei oleks üldse liialdus.

Ilusat talve ja edu jõuludeks valmistumisel!

"You only live once, but if you do it right, once is enough."

No nii. Aeg siis veidi pikema postituse jaoks jälle ja mul on pilte ka kogunenud. Sain matemaatilise analüüsi teooriatöö (legaalse) spikri tehtud. Võttis kõigest 2,5 tundi, mis seal ikka.
Nüüd söön mandariini, küünal kustus küll akna peal ära, aga küll uue paneme.
Sellel nädalavahetusel jäin Tallinna. Palju oli teha.

.
Alustame neljapäevast. Kohe pärast kooli läksime Caroga Kristiinesse shoppama, Saara ühines meiega veidi hiljem. Kuigi ma olen rahaga ÜLIMALT karmikäeline ega raatsi peaaegu kunagi mitte midagi osta, kui see just hädavajalik ei ole, lõppes shoppamine isegi minu jaoks ostudega. Nimelt soetasin uue kleidi ja sellega koos ka boolero(kirjutatakse nii? ei tea), lauvärve ja silmalaineri. Kõik olid enam vähem vajalikud sama päeva õhtu jaoks, sest läksime Hollywoodi Grindile. Enne tuli loomulikult veidi soojendust teha. Pidu oli iseenesest üsna normaalne ja võib teine kordki Grindile minna. Caro protestile vaatamata.

Reedel käisime Videviku saaga: Koidukuma 2 osa esilinastusel tänu Carole, kes liitus EMT-ga. Põhiline oli see, et sai tasuta jäätist ja energijajooki. Pärast seda suundusime Patrickusse. 

Laupäeval olime Caroga väga asjalikud ja kultuursed. Hommikul, kui viimaks ärkasime, koristasime kogu korteri ära. Veetsin erakordselt kaua aega pliiti nühkides, mida naabrid peaaegu mitte iialgi ei korista ning sain selle puhtaks. Olen enda üle väga uhke nüüd ja köögis käies piilun alati ka pliiti. Pärast seda suundusime linna ja läksime Meremuuseumisse, mis oli tõesti väga äge ja mida julgelt soovitan. Tegemist oli siis selle uuema muuseumiga, mis vanas Lennukiangaaris paikneb. Seal veetsime kaks tundi ja käisin vaatamata oma kergele klaustrofoobiale allveelaevas ära. Win for me! Pärast ostsime Solarisest süüa ja kohvi.

Ja täna hommikul magasime mingi 12neni, viisime taara ära, ostsime mandariini juurde ning hakkasime õppima. Ning siin ma nüüd siis istun. Homme on vaja jälle kooli minna, kolmapäeval lähen koju, kus on minu äraolekul suured muutused toimunud.

Aga, näeme siis.

The price of ..

Täna pikalt ei kirjuta, pühapäeval teen nädalast mingi kokkuvõtte ja lisan pilte ka.
Täna tahan lihtsalt sheerida teiega videod, mis mulle sügavalt hinge läks. Tegemist küll vanema teosega, aga täna siis hakkasin seda mõttega vaatama. Pisarad voolasid, sest see on nii haigelt siiras ja kurb.
Avenged Sevenfold - So far away
Pühendatud Jimmy The Rev Sullivanile, bändi trummarile, kes 2009ndal aastal suri. Laul on kirjutatud Synyster Gatesi poolt, kes on A7X kitarrist ja oli Revi parim sõber.
SIIN saate seda erakordset videod ise vaadata (kes on näinud, vaadake veel).

Avenged Sevenfold on üleüldse üks väga hea bänd. Kahju ei tee ka see, et ilusate meestega tegu. Kõige ilusam neist on minu silmis Synyster aka Brian Haner Jr. Lisaks on ta erakordselt andekas muusik ning vaadata tema kidrasoolosid tekitab küsimuse, kuidas on üldse võimalik oma sõrmi nii kiirelt liigutada.
Igatahes, Avenged Sevenfold. Täna tahan, et panustaksite neile aega.

Synyster Gates

Oh, Tallinn, you love me so.

12nes nädal Tallinnas ja 11nes koolinädal on alanud. Eelmine nädal oli lühike - koju sõitsin juba kolmapäeval. Saame üle nädala Gerdiga oma tunde sedasi sättida, et neljapäevaks ühtegi ei jää. Sellel nädalavahetusel jään Tallinna, sest tegemist on palju kogunenud. Tänase õhtu üritan pühendada õppimisele. Alustasin sellega kohe pärast kooli ja tegin filosoofia kodutööd. Seekord on vaja läbi võtta siis mitte ühe ega kahe ega kolme vaid viie(!) filosoofi "targad" mõtted. Tööd hindab härra Mägi punktisüsteemis, 75 on vaja kätte saada, muidu tuleb kontrolltööks kogu see värk uuesti selgeks õppida. Lihtsalt enam ei jõua filosofeerida ja ootan pikisilmi, millal semester läbi saab.
Homme on plaan kursavennaga kinno minna. Linastuma peaks film "Seitse psühhopaati", mis tundub täitsa vaadatav ning seega otsustasime, et miks ka mitte. Muidugi tuleb enne seda ikka koolis ja trennis ka ära käia.
Ülehomme üritame Caroga VIIMAKS shoppama minna, seekord siis Ülemistesse. Mõtted on meil alati head, eks näha ole kaugele teostusega jõuame. Hommikul kool, as usual.
Neljapäeval tuleb pidu. Veel ei ole kindel kus, ei ole ka päris kindel kellega, aga pidu tuleb. See on peamine. Päeva alustame, you guessed it, kooliga.
Reede õhtul on jälle kinno vaja minna - "Videviku" saaga viimase osa esilinastus, kuhu tänu Carole tasuta saame. Mis edasi teeme on veel lahtine. Ilmselt on päevakorras Patrick või Nimeta või muu taoline asutus.
Laupäeval oleme (loodetavasti jõuame) kultuursed ning lähme meremuuseumisse, kus mu viimsedki närvirakud proovile pannakse - vaja pugeda allveelaeva, mis on kuuldavasti väga kitsas ning pole kahtlustki, et mu klaustrofoobia endast seal maksimumi annab. Minemata ma aga ka ei jäta, sest tänu viiendal korrusel elamisele ei karda ma näiteks enam lifte, mis see allveelaev ikka siis nii väga ära ei ole. Ma loodan. Kui paanikahoog peale tuleb, on see juba Caro mure, kuidas ta mu maha rahustab.
Pühapäeval tuleb õppida. Ja seda ma ka teha kavatsen, sest pääsu ei ole enam kusagile. Ja uuel nädalal jälle kooli.
Oh, TTÜ, I love you so.

Pühapäeval oli isadepäev. Kinkisin emme osava suunamisega issile T-särgi kirjaga DAD ning tegin ka küpsisetorti. Väga äge, et on olemas sellised päevad, kus oma vanematele rõõmu valmistada ning näidata, kui kallid nad tegelikult ikka on!





Kuulmiseni!

Give me a chance to hold on.

Esmalt - SEE on üks väga hea laul. Nii, et pange see mängima ja siis lugege, mis mul täna öelda on.

Jah, tean, et erakordselt kiirelt tuli see järgmine postitus. Pole väga minu moodi. Aga mul tõesti on vaja promoda veidi ühte filmi, mida just vaatamas käisin. Arvatavasti on osad teist seda juba näinud ka, aga kes ei ole - vaadake. Eriti PKG õpilased, sest see teeb teie kunstiajaloo tunnid tunduvalt lõbusamaks, luban.
Filmi nimi on "Midnight in Paris"("Südaöö Pariisis"). Peaaosas on Owen Wilson, kes mängib stsenarist/kirjanik Gili. Mees reisib koos oma kihlatu ja tema vanematega Pariisi, kus leiab, et igal südaööl kandub ta 1920ndate aastate maailma, kus kohtub suurkujudega nagu Hemingway, Dali, Picasso jt. Väga ägedalt on esitatud iga tegelast ning tõesti vahva oli vaadata nende argimuresid(äratundmisrõõm oli ka suur - midagi on gümnast külge ka jäänud).
Algul olin ikka väga skeptiline, eriti kuna film algas mingi veidra muusikaga, mis meenutas mulle lambaid ..
Aga olen rahul, et viitsisin end sellel vihmasel õhtul soojast voodist välja vedada ja läksin kultuuri nautima!

Lisaks. Käes on november ja tulekul on jõulud. Caro tutvustas mulle tõsiasja, et Mark & Spencer'is müüakse ka toidukaupa, peamiselt väga ägedaid shokolaade/komme ja veini/teesid. Nii, et sealt saab päris häid ideid jõulukinkideks. Kui midagi paremat pähe ei tule, seadke sammud Kristiine kaubanduskeskusesse Tallinnas ja leidke esimeselt korruselt eelpoolt mainitud pood.
Veel mõtlesin, et kuna talv on ikka üks külm aastaaeg, hakkan uuesti kuduma. Üritan sellel aastal jõuludeks teha kinke, mis oleks osaliselt või täielikult mu enda tehtud, et näidata kallitele inimestele, et mõtlen neile ja tahan neile aega pühendada. Olgu selleks siis sall, kindad, müts või mis iganes ma välja mõtlen. Minu arvates on omatehtud asjad kõige armsamad. Ellu kinkis mulle näiteks eelmisel aastal päkapiku, kelle ta ise meisterdas ning poleks osanud kujutada ettegi nunnumat jõulukinki. Kindlasti ei maksa jõule näha kui kommertspüha, kus peamine rõhk on kallitel kinkidel. Jõulud peaks olema aeg, kus pere saab kokku, tehakse koos süüa, istutakse ehitud kuuse all ning tuntakse rõõmu selle üle, et olemas on inimesed, keda tingimusteta armastada ning kellelt sellist armastust ka vastu saada.
Nii, et need 7 nädalat, mis jõuludeni veel jäänud on, mõelge sellele, kuidas iseennast ja oma armastatuid aasta kõige erilisematel pühadel õnnelikuks teha ning ärge pange rõhku sellele, mis on suurem/uhkem/kallim.

Ilusat sügisõhtut.

From one extreme to another.

Do not stand at my grave and weep
I am not there. I do not sleep.
I am a thousand winds that blow.
I am the diamond glints on snow.
I am the sunlight on ripened grain.
I am the gentle autumn rain.
When you awaken in the morning's hush
I am the swift uplifting rush
Of quiet birds in circled flight.
I am the soft stars that shine at night.
Do not stand at my grave and cry;
I am not there. I did not die.
-Mary Elizabeth Frye

Mul ei ole olnud erilist tuju postitada, sest viimased 1,5 nädalat on olnud väga rasked. 23.oktoobril suri mu vanavanaema. Vaatamata sellele, et loogiliselt saan ma aru, et ta oli juba 97 aastane ning tema jaoks oli surm nagu puhkama minemine pärast väga pikka ja tegusat päeva, on sellega ikkagi ÜLIMALT raske elada. Ma ei ole elanud mitte ühtegi päeva ilma Mammita ning nüüd ei ela ma enam kunagi ühtegi päeva koos temaga. Loodetavasti on koht, kuhu minnakse pärast surma tema jaoks erakordselt hea, mugav ja ilus, sest ta on seda väärt ning enamgi veel. Puhka rahus, Mammi.

Eelmine nädal oli igatahes väga tegus - ITÜNi koosolek, grupivanemate asjad, filosoofia töö, matemaatika analüüsi kontrolltöö ja lisaks veel tavalised loengud/argipäevamured. Emotsionaalne kurnatus oli tõesti üsna hull. Kui neljapäeval koju jõudsin, oli nii hea oma voodisse pikali visata ning lihtsalt lebada.
Reede hommikul läksime Gerdiga Koidulasse füüsikaõpetajat õnnitlema, kes sai presidendilt reaalainete preemia, mis on kohutavalt äge ning läks vägagi õigele inimesele. SIIN saate meie vägevast õpetajast rohkem lugeda. Nägime ka klassijuhatajat. Mõnus ja kodune tunne oli PKGs, mis nüüd võrdluses TTÜ-ga tundub väike, aga umbes 10x lärmakam. Asi on vist selles, et koridorid on kitsad ja lapsed jooksevad karjudes ringi. TTÜ-s keegi naljalt karjudes mööda koridori ei jookse. Oleks ka veidi imelik, sest seal käivad inimesed, kelle vanused on 18+.
Reede õhtul aga sain Elluga kokku, mis oli supervahva ja täpselt see, mida mul vaja oli. Läksime Villemisse, kus Mannu tööl oli ning saime temaga ka sedasi aega veeta. Istusime seal viis tundi, reaalselt viis. Mingi härra hakkas meile shot'e välja tegema ja ise ostsime ka juua niiet olime lõpuks veidi rohkem purjus, kui algselt planeeritud. Hiljem tuli Martin meile järgi, niiet sain mendiauto tagaistmel sõita - seal ma enne olnud ei olegi.

Olen nädalavahetusel palju mõelnud inimeste iseloomudest. Tallinnas olen tutvunud väga paljude uute inimestega, kes on kõik ju vägagi erinevad. Ka mu Pärnu-sõbrad on isemoodi. Kõik inimesed on ju erinevad. Aga peamiselt paneb mõtlema üks isik, kes on kohati äge ja sõbralik, järgmisel hetkel aga absoluutselt teistpidi hoopis tõre ja napisõnaline. Ma saan aru, et inimestel on halbu päevi, aga temaga on see nii ettearvamatu. Asi võib minus ka olla. Ma ei ole teda lihtsalt piisavalt kuulanud, et temast täielikult aru saada. Mitte, et ma teda milleski süüdistaks. Pigem ongi see rohkem üleskutse üritada mõista inimeste omataolisi iseloomusid ning saada aru, et keegi ei ole ju täiuslik,

Homme hommikul sõidan siis tagasi Tallinna ja tegutsen edasi. Kodune nädalavahetus on päris hästi mõjunud, kuigi on veel väga keeruline mööduda vanavanaema toast, kus enam kedagi ei ole. Seega üritan seda osa majast vältida.
Kui midagi veel öelda on, eks ma siis ütlen seda.

Don't want your hand this time - I'll save myself.

Another week has started. Hello again, Tallinn, how are you?
Alustasime nädalat õiguse kontrolltööga. Ei saa kurta - töö ei olnud nii hull, kui kartsin ja loodan saada normaalsed punktid. Kuigi siin TTÜ-s ei ole kunagi miski kindel. Koolipäevale järgnes mul avatud uste päevade teemaline koosolek ITÜN-iga. Võtan siis seekord ka osa, esimene asi, mida ITÜN-is teen. Lisaks sain hommikul väga ägeda pakkumise. Nimelt tahab ITÜN korraldada kõigi IT tudengite ühispeo, mis leiaks aset Glehni lossis kevadsemestri alguses. Ning nad pakkusid mulle peakorraldaja/projektijuhi kohta, kuna mina käisin selle idee (olgem ausad, väikese suunamisega) välja. See on kindlasti superhea võimalus ennast proovile panna ning arvan, et ütlen jah. Ma ei saa öelda, et seda hiljem ei kahetse, aga olen kindel, et mind aidatakse, probleemi ei tohiks olla. Loodan. Loodan parimat.

Pärast koosolekut läksin Annaliisa juurde. Caro ei suutnud seda tundi ilma minuta ühikas veeta ja oli juba enne Annaliisa juurde jooksnud. Natuke istusime, naersime, ajasime juttu. Siis aga otsustasime, et 1. kõht on tühi ja 2. läheks piljardisse. Niiet ostsime Keemia peatusest burksi ning suundusime Bambasse. Väga vahva oli, nagu alati. Ja ma suutsin isegi piljardis võita, mida ei ole kahjuks enam ammu juhtunud. Perhaps my luck is changing? Here's hoping. Seega nädala algus ei olnudki kõige hullem.
Jään sellel nädalavahetusel Tallinna, sest tahame neiudega shoppama minna ja võib-olla veidi linna peale ning pähapäeval on Jettel 2. sünnipäev. Seega loodan, et igav ei hakka. Ja kui hakkab, sean sammud Pärnu poole.

Väikesed pildid tänasest piljardist:

Call me when you're sober.

No nii. Järjekordne nädal Tallinnas on alanud. Eelmist võiksid iseloomustada sõnad "läks" ja "lappama". Oli põnev nädal, seda ei saa eitada.
Kolmapäeval käisin neiu Saaraga grupivanemate tutvumisõhtul. See toimus Lasergame'is. Lasergame on siis nagu paintball, ainult, et kuulidega pommitamise asemel on inimestel seljas vilkuvad vestid ja laserrelvadega tulistatakse üksteist. Ühesõnaga valus ei ole - seega väga äge. Üldse oli tore õhtu ja inimesed olid ka väga vahvad. Umbes poole 11 paiku jõudsin Kermo abiga tagasi Mustakale ja läksime Caroga kohe Rauno ja Meelise poole filmi vaatama. Inglorious basterds oli seda korda valikuks siis. Filmis oli päris mõjuvaid kohti. Enne kahte jõudsime koju ja vajusin kohe magama. Järgmisel hommikul läksime Caroga trenni ja siis oli  mul matemaatilise analüüsi harjutustund. Õhtul otsutasime Gerdi, Saara ja Caroga kinno minna. Taken 2, mulle meeldis. Emotsioone oli. Ja edasi mõtlesime Annaliisa ja Carolinega, et lähme Tudengimajja peole. Rainer ühines meiega. Pidu oli tore, naerda saime palju, natuke üle piiri läks muidugi, sest koju jõudsime nelja paiku ja kaheksast läksime trenni. Koordinatsioon oli null. Suutsin päris paljudes inimestes segadust tekitada selle õhtuga. Mul oli väga palju erinevaid muresid, mida tundsin, et on vaja arutada. Nüüdseks on juba veidi naljakas.
Reedel  magasime, käisime Saara, Caro ja Marcusega osturallil ning õhtul läksime Patrickusse Annaliisa sünnipäeva tähistama. Ja siis ma sõitsin Pärnusse ja magasin poole päevani ning õhtul suundusin järgmisele sünnipäevale.
Ei ole kerge see tudengielu.
Mõned pildid :

Täna oli matemaatilises analüüsis siis esimene teooriatöö. ÜLDSE ei ole harjunud matemaatikas asju teoreetiliselt arutama, tahtsin ikka ülesandeid lahendada, aga neid ei olnud ühtegi. Eks näha ole kuidas läks. Loodame parimat.
Sellel nädalal on siis vaja filosoofias esitlus ära teha. Aga hetkel tuleb liikuda kursavennale vastu.

Siin ma olen, just siin.

Kerisin oma blogis just edasi - tagasi ja lugesin, et olin oma lemmikfilmidena ära märkinud "Ajaränduri naise" ja "Üks päev". No see ei pea enam paika ( nagu öeldud, tüdinen kiiresti). Nüüdseks on mu lemmikfilm, tegelikult juba veidi pikemat aega, "Shutter island", mis on absoluutselt inimese mõistusele rõhuv film. Aga ma jumaldan seda. Kahjuks ma ei saa sisukokkuvõtteks palju kirjutada, sest muidu reedaks see filmist liialt palju. Võin vaid öelda, et Shutter islandil asub kriminaalsete hullude kinnipidamisasutus.




Sealt on mu lemmiktsitaat järgmine - Teddy : Which would be worse? To live as a monster or to die as a good man?


Nii palju siis sellest praegu. Mul on käsil seitsmes nädal Tallinnas ning kuues ametlik koolinädal. Imelik - ei ole üldse tunnet, et juba nii kaua siin elanud oleks. Kui algul oli kõik võõras ning väga hirmutav siis nüüdseks ei ole siin enam palju asju, mis mind rööpast välja viivad. Eilne õhtu oli muidugi erand. Käisime Caro ja Annaliisaga TTÜ kinos. Film oli tõeline mindfuck ning pärast koju jalutades (lubage mainida, et väljas oli juba ammu pime ning lisaks veel märg ja sopane), jooksis mingist puhmast välja väga paks hiir. Ma üldiselt kardan hiiri. Ja kui ta elukiirelt tormab mu varbast umbes nelja sentimeetri kauguselt mööda, siis ma TÕESTI kardan. Loomulikult sain ma hiire saaga edasi rääkimisel väga palju kommentaare, parim neist oli tõenäoliselt "tõeline loomade kuninganna", mainimata seda, et juba umbes teisest nädalast alates on üks koolikaaslastest mind farmi-Krissuks kutsunud. Seega teadmiseks kõigile pärnakatele : me elame maal, peaksime kasvatama sigu, lehmi, lambaid, sõitma traktoriga ning oskama hobustega rääkida. Aa, ja hiiri ning oravaid tõmbame me niikuinii ligi.
Hiiri on siin Tallinnas palju. Üleelmisel reedel käisime Caroga loomaaias, kus eriti prisked hiired okassea toitu varastasid. Taaskord väljusid nad mingist ebamäärasest puhmast. Ma ei teadnudki enne, et hiirte meelispaigaks on erinevad kahtlased pisikesed põõsad. Õpin siin nii palju.

Pean tunnistama, et enne Tallinna kolimist ei olnud ma suurem asi kokk. Tegin süüa ikka, aeg-ajalt, ja hakkama sain, kui väga vaja oli. Nüüd on VÄGA vaja, kui ma ei taha nälga surra. Seega olemegi kokkanud - omlette ja risottot ja liigse alkoholisisaldusega magustoite, kanakastet ning täna keetis Caro makarone. Ma olin laisk. Ei viitsinud süüa teha ning seetõttu sõin piimaga krõbinaid.Meie toidud ilmselt pole kõige hullemad, sest koolikaaslased on ka meie juures söömas käinud ning on siiani elus. Lisan nüüd siis esimest korda oma blogisse ka pildikesi.




Nii palju pakke oli mul, kui lahkusin Pärnust



Meie esimene home-cooked meal uues kodus Esimene toidukord Tallinnas




Imelik asi, mida Caro sundis mind sööma







Esimene õhtu ühikas




Siret käis külas kokkamas




Nägin elevante




.. ja vahel käin koolis ka.


Täna hommikul vaatasin aknast välja ja päike tõusis campuse kohal. See oli esimene kord kui ma vaatasin Tallinna ja mõtlesin, et siin on ilus ja miks mitte ka rahulik ning, et võib-olla ma leian viisi kuidas need kolm aastat siin õnnelik olla. Ma ei viitsi praegu telefoni tooma minna, et seda pilti arvutisse tõmmata, aga järgmisel korral kindlasti lisan oma päiksetõusu/ilmutuse pildi. Võib-olla.. kui ma ei unusta.

Eelmisel neljapäeval oli mul esimene reaalne arvestustöö siin TTÜ-s ning tunne on hea, tegemist oli matemaatikaga, mis on ju vana sõber ning tõesti lahkusin eksamiruumist positiivselt meelestatuna. Kursavendade vastused olid samad, mis mina sain, seega vähemalt 51% saame kätte ikka, mis tähendab, et mu kõige esimene aine siin, Tallinna Tehnikaülikoolis informaatika erialal, on sooritatud. TTÜ-s saame kas A nagu arvestatud või reaalseid hindeid 1-5. Olen siiani saanud 4 ja 5, mõlemad väljendusoskuses. Sain eelmisel nädalal peaaegu neli päeva kodus olla, mis oli ka väga mõnus(eriti hea oli mu lai, pikk ja pehme voodi).
Sellel nädalal lähen Pärnusse laupäeva hommikul vahetult pärast Annaliisa sünnipäeva tähistamist, et tähistada onunaise 45ndat juubelit. Pühapäeval suundun tagasi Tallinna ning õpin edasi.
Praegu olen 100% kindel, et informaatika on mulle õige eriala, eriti pärast tänast progremise tundi, kus ma reaalselt kõigest aru sain ning isegi ilma õpetaja juhendamiseta mõningaid asju suutsin kirjutada (mis on siin TTÜ-s päris uus kogemus, sest siiani oleme küll vist kõik, v.a muidugi kursavend, kes mitmeid aastaid php-s progrenud on, õpetajalt maha kirjutanud). VisualBasic seega on progre, mis mulle sobib. Loodame, et kui C keelega jälle kokku saan, ei ole meie suhted täiesti maha jahtunud ja kõik, mis Pammi õpetas, tuleb uuesti meelde, võib-olla isegi paremini, kui gümna ajal.

Seniks tulge kõik 23ndal oktoobril kell 12 TTÜ avatud uste päevale ja vaadake ise, millega me siin tegeleme.

Muuta mu maailma

Tere, tere!
Ei ole ammu kirjutanud, aga meie elu siin ei võimalda just eriti aega iseendale. Koolipäevad on üldiselt suhteliselt pikad ja õhtuti leiame omale tegevust väljaspool ühikat.
Olen saavutanud teatud rutiini, mistõttu on iga päev aina kergem. Koolimaja on nüüdseks tuttavam, tunniplaangi hakkab meelde jääma, grupikaaslaste näod on selged.
Tundidest on mu lemmikud diskreetne matemaatika ja programmeerimise algkursus. Mõlemad on loogilised ained, kus saab ise hästi palju mõelda ning asju omamoodi lahendada.
TTÜ hooned on ilusad ja maja ise väga suur. Seetõttu ringi jooksmist on üsna palju, eriti kuna peame palju sööklas käima, sest mõningatel grupikaaslastel on tõesti kõht väga tihti tühi.
Tallinnas on alati hästi palju teha. Alles eelmisel neljapäeval käisime väga ägedal üritusel nimega Valgus kõnnib Kadriorus. See toimus juba 7ndat aastat, aga millegi pärast Pärnus need uudised minuni jõudnud ei ole. Tegemist oli siis suve ära saatmisega Kadrioru pargis, mis oli tuhandetesse tuledesse ehitud ja kus esines Terminaator koos C-jamiga, mis on põhimõtteliselt nagu Eesti versioon Apocalypticast. Igatahes, tõeliselt impressive õhtu oli, mille lõpetas ilutulestik. Emotsioonid olid küll võimsad.
Sellel reedel toimub TTÜ tudengkonna sünnipäev, kuhu pilet on juba eelmüügist ostetud. Päev tõotab tulla tegus, kuid kirjutan sellest hiljem, kuna ei tea veel täpselt, kuhu ja kuidas välja jõuame.
Juba kaks nädalat on möödas meie grupi tutvumisõhtust, kus saime lõplikult teada, kellega järgmised kolm aastat veedame. Põhimõtteliselt võib peo õnnestunuks lugeda, mõned erandid välja arvata.
Palju rääkida ei oska, kui midagi huvitavat leian/teen/kohtan, siis kindlasti annan teada.
Senikaua kuulake siin mu andekat kursavenda ja hoidke ennast haiguste eest - mul see õnnestunud ei ole.
Tervitused Tallinnast.

Mina - rebane. Jälle rebane.

Teine nädal Tallinnas on jõudnud poole peale. Esmaspäev oli kohutavalt pikk. Kaheksaks pidime koolis olema ning ma jõudsin ühikasse tagasi pool kaheksa õhtul. Caro päev oli pikemgi veel ja ta tuli koju tund aega pärast mind. Tänane koolipäev oli erakordselt sündmustevaene. 10neks läksin kooli(magada ikka ei saanud, sest Caro läks kaheksaks ja ajas mindki üles), siis oli aulas mingi väljendusoskuste loeng, millest suurema enamuse mängisin ma solitaire'i ja sain teada, et kuna ma oskan üsna hästi kirjutada ja kõneleda, siis ma tõenäoliselt ei kuulu TTÜ-sse, sest õppejõu arvates peaksid sellised inimesed hoopis TÜ-s eesti keelt ja kultuuri õppima. What?
Edasi suundusime esimest korda IT majja programmeerimise praktikumi. Tegelesime SCRATCH-iga, mis tegelikult on rohkem nagu pusle kokku panemine, funktsioonid on esitatud peamiselt kujunditena ning on oluline, et kujundid omavahel kokku sobiks. Veidi pärast poolt kahte olin igatahes ühikas tagasi. Enne sain veidi Janisega jalutada ja juttu ajada, seda võimalust on meil esinenud üsna harva, sest meie kursus on väga suur ja me ei satu üksteise lähedale. Nüüd aga, kus põhitöö jätkub gruppides, saame tõenäoliselt tihedamini kokku.
Kuna päev koolis oli tõesti väga lühike, mõtlesime Caroga, et kutsume Meelise välja. Algne idee oli küll lihtsalt Mustaka peal ringi jalutada, aga sattusime kuidagi hoopiski vanalinna, imetlesime vaadet Toompealt ja kõndisime tänavad risti-rästi läbi. Pärast seda käisime Viruka toidupoes ja läksime trollile, et eeldatavasti  uuesti Mustakale jõuda, mis läks üsna hästi, tulime maha peatus enne TTÜ-d. Külastasime mingit kodutarvete poodi ja ostsime Caroga omale morsikannu. Või mis iganes otstarbel me seda edaspidi kasutama hakkame. Igatahes on sellel punane kaas - nõustusime koheselt värvi osas. Pärast seda otsustasime Nõmmele mingisse pubisse minna, mis Meelise sõnade kohaselt oli hea koht ning kus ei pidanud eriti palju rahvast ka käima. Ma eeldasin koheselt, et kindlasti ei ole pubi eriti kaugel, sest Nõmme piir on väga lähedal TTÜ-le. Aga me läksime sinna kohta ülimalt suure ringiga. Kuigi Meelisel oli õigus - pubi oli tõesti üsna hubane ja rahvast polnud liiga palju. Pärast jalutasime tagasi ühikasse ja Meelis tuli natukeseks meie juurde. Nüüd leban voodis ja tunnen kuidas mu sääred valutavad. Homme olen koolis poole neljani. Mis edasi teeme, seda veel ei tea. Poodi oleks vaja minna ja võib-olla jõuame isegi midagi  normaalset süüa teha. Neljapäeval on tihe päev. Poole kuueni on kool, siis tuleb teaduskondade ristimine, üldine rebasteristimine ja õhtul Panoraamis ja Parlamendis suur rebastepidu. Tuleb põnev.
Kirjutan uuesti, kui olen veidi selgema rutiinitunnetuse kätte saanud, sest hetkel lahmin lihtsalt ringi ning mingit korrapära ei tunneta.

Tallinn, mu Tallinn

Olen nüüd viimaks jõudnud TTÜ ridadesse ja enne ei ole olnudki aega kirjutada, kui nüüd. Tallinna kolisin esmaspäeval, 27.08. Nüüdseks on lõpule jõudnud mu neljas päev siin. Kolides oli mul loomulikult kohutavalt palju asju, sest ma vist ei oskagi üldse vähema kogusega elada. Kui Tln-na jõudsin, oli esmalt vaja minna ühikalepingule alla kirjutama ning võtmeid tooma  Meie majas on lukus alumine uks ning ka koridori uks, mille peal korter asub. Neid saab avada magnetkaardiga, lisaks on veel korteri välisukse võti ning toaukse võti. Mulle anti algul vale uksekaart, s.t ma sain küll majja sisse, kuid oma koridori ei saanud. Caroline oli enne mind kohal, seega tema lasi minu, mu vanemad ja meie sada kompsu sisse. Vaikselt hakkan harjuma ühikaga, meie tuba on üsna kena, seega kurta pole väga millegi üle. Lisaks on kooli umbes 3 minuti tee, mis tähendab, et ärkama pean tunduvalt hiljem, kui seda Pärnus teha tuli. Ometi on väga imelik kodust eemal olla ja mingis teises voodis magada ning täielikult enda eest hoolt kanda. Igatsen Emme tehtud söökide järgi ja üleüldse perekonna ning kodu järgi, seetõttu on niinii hea meel, et reedel koju saan.
Õpin ma informaatikat, meie kursusel on umbes 140 inimest. Eile saime teada, millises õppegrupis oleme ning tuutoritunnis(infotund, mille jooksul rääkisid meile õppejõududest/loengutest ja muust kooliga seonduvast vanemad üliõpilased) saime veidi ka uute grupikaaslastega juttu ajada. Grupis on meid umbes 30, minu grupinumber on näiteks IAPB11. Ülesandeks anti juttu teha endast vasakul ning paremal pool istuvate õpilastega. Õnneks olid mõlemad inimesed, kelle kõrval mina istusin, väga meeldivad ning oleme ka pärast tuutoritundi koos aega veetnud.
Nädala alguses, esmaspäeval, oli TTÜ Tudengimajas pidu ehk siis tudengielu avalöök, kus oli meeletult palju tudengeid ja nagu hiljem tuutoritelt kuulsime, ei olegi sellisel üritusel enne nii palju rahvast olnud. Ka seal õnnestus mul mõningaid tuttavaid leida ja vanemate informaatikutega veidi juttu ajada.
Teisipäeval algasid loengud ja kuigi eelnädala päevad olid üsna pikad(v.a tänane), läks aeg kiirelt, sest infot oli kohutavalt palju vaja vastu võtta.
Tänane päev oli kõige parem ning kodusem just loengute koha pealt, sest meil oli 3 tundi matemaatika täiendõpet. Kuna enamik jutust oli tuttav ja matemaatika lahendamine tuleb PKG lõpetajatel küll vist üsna loomulikult, oli hea olla ning aeg ei veninud. Hiljem käisime Caroga veidi linnas ning õhtul külastasime Rainerit  ja Madist.
TTÜ on kohutavalt suur ning õigeid loenguruume oli esimesel päeval leida üsna keeruline. Me saime tudengiaabitsad, kus on sees ka TTÜ kaart, mida on mitu korda välja tulnud võtta. Tänaseks saan juba enam-vähem õppehoonete paigutusest aru, erandiks veel mõned tiivad, kuhu asja pole siiani olnud. Samuti külastasime täna esimest korda IT maja, mis on campusest kõige kaugemal, kuigi ühikast vaadates ei ole vist eriti vahet, kas minna peamajja või IT majja, sest tee paistab olevat sama pikk.
Tehtud sai ka raamatukogukaart, mis lisati digitaalselt lihtsalt ID kaardile. Esmaspäeval tuleb ära deklareerida ained, mida esimesel semestril võtta soovime/peame. Algse plaani järgi hakkan ma õppima diskreetset matemaatikat, matemaatilist analüüsi, valikainena matemaatika täiendõpet, programmeerimise aluseid, filosoofiat, väljendusoskust, vabaainena kehalist kasvatust, õiguse aluseid ning lisaks on kursus õpingukorralduses ning sissejuhatus erialasse, mis kõik annavad EAP-sid ning semestri lõpuks peaks neid kokku tulema 30, kuigi kõiki vaba- ja valikaineid ma veel enda jaoks valinud ei ole. Kaalun vene keelt, sest seda läheb ikka vaja, kuid kindlalt ei saa hetkel midagi öelda. Samuti pole ma otsustanud, millisega TTÜ paljudest organisatsioonidest ja õpilasühendustest ma soovin liituda. Kaalun kultuuriklubi, kes tegelevad peamiste tudengiürituste korraldamisega või siis ITÜN-i, mis on sisuliselt IT teaduskonna üliõpilasnõukogu. Arvan, et teen otsuse siis, kui olen juba rohkem tudengiellu ja õppimisse sisse elanud ning grupikaaslastega paremini tuttavaks saanud. Kui millegagi ühineda, tuleb sinna ka aega pühendada ning tahan kindel olla, et jõuan esimese aasta kõrvalt lisaasjadega tegeleda. Lisaks tahaksin aasta lõpus tuutorikoolitusele minna, et järgmisel aastal ise rebaseid suunata ja aidata.
Tänaseks kõik. Niigi tuli pikk:)
Ilusat uut kooliaastat kõigile.

Unenäod - mida neist arvata?

Näen viimasel ajal täiesti ajuvabasid unenägusid. Kui varasemalt suutsin neid millegi konkreetsega seostada siis nüüd ei ole mul tõesti aimugi, kust sellised asjad üldse tulevad. Ja terve öö näen sama und. Nagu mingi lugu. Aeg-ajalt näen sama lugu isegi kaks ööd järjest. Ma ei tea, kas asi on väsimuses või palavuses või kliimamuutustes või olen ma lihtsalt kujutlusvõime järgmisele tasemele jõudnud.
Mõned päevad tagasi nägin unes, kuidas tervest riigist sai mingi sõjast laastatud maavare ja kõik, kes vähegi suutsid pidid põgenema kusagile ääremaale, kus me magasime bussides, ei olnud süüa ega tekke ja mis kõige hullem - puudus ligipääs veele, s.t juua ei olnud. Seal oli ka mingi pood, kust valitsuse töötajad igale ühele mingil hetkel andsid teatud normi süüa ja pudeli vett. Kuna meil ei olnud tekke, leidsin mina kusagilt ilusasti pakitud Eesti lipu ning tõmbasin selle endale ja kaaslasele ümber, kui uuesti bussi magama pidime kobima. Ma ei tea, kellega ma seal olin, ei mäleta ühtegi tuttavat nägu peale Mannu, kes poole mu veest ära jõi, ja Maanuse, kes minuga samas bussis ööbis.
Arusaadavamad on unenäod, mis puudutavad kooli ja ka neid näen ülitihedalt. Aga igas unenäos on mingi draama, kusagile tuleb põgeneda, keegi on ohus, midagi on valesti. Ma olen vist tõesti erakordselt paranoiline. Mida lähemale tuleb aeg, kui Tallinnasse kolida tuleb, seda rohkem näen unes Koidula gümnaasiumit. Aga nagu mainisin - mitte kunagi normaalset, rahulikku koolielu. Kõige hilisem uni sisaldas mingisse eriti räigesse haigusesse nakatunud surnuid, kes siiski kõndisid mööda kooli ringi ja üritasid meid kõiki hammustada. Seal oli igasugu ekstreemseid hüppeid ja katustel turnimist.
Lisaks sellele näen, kuidas ma koguaeg igale poole hiljaks jään või minemata unustan. Aeg-ajalt eksin ma ka TTÜ koridorides ära ning ei jõua seetõttu eksamitele.
Viimasel paaril ööl olen unes näinud soomlasi, kellega eelmisel nädalavahetusel klubis kohtusime. Täiesti ajuvabad stsenaariumid sellest, kuidas ma nõustun Tamperesse kolima või ühega neist kesteabkuhu kaasa minema.
Tõenäoliselt on mul lihtsalt eriliselt elav kujutlusvõime, aga peab ütlema, et igav nende unenägudega juba ei hakka.
Huvitav, kas ma ikka veel räägin unes? Nii emme kui ka Ellu on maininud, et ma kipun magades pomisema.
Loodan, et Tallinnas seda ette ei tule, sest muidu tunnen kaasa Carolinele, kes mind järgmised 3 aastat nii ööl kui päeval kuulama peab:)

All that count's is here and now!

Lõpetamine & muutused

Kuna ma olen üsna järjepidamatu siis ei ole ka vist eriline ime, et mu blogis viimane sissekanne mais tehtud on. Ei ole hullu - parandan selle täna.
21. juunil lõpetasin gümnaasiumi. Tahaksin(küll tükk aega hiljem, aga siiski) veel kord tänada kõiki, kes mind sellel tähtsalt päeval õnnitlesid ja ilusaid lilli tõid. Päev oli tõesti väga eriline ning eriti suur tänu mu fantastilistele klassikaaslastele, kes gümnaasiumiaastad unustamatuteks muutsid.
Kuna eksamitulemused olid piisavalt head, kandideerisin TTÜ-sse kahele erialale. Sisse sain mõlemasse ning otsustasin viimaks siiski informaatika kasuks.
Otsutasime Carolinega, kes on nüüd mu toakaaslane, et esimese aasta elame ühiselamus, mis on koolile väga lähedal. Esitasime kohataotluse ning järgmisel päeval saime juba pakkumise. Caro suurim mure oli, et meie tuba on viiendal korrusel, aga mina väga ei põe. Ega need trepid nüüd NII ületamatud ka ei ole. :D
Seega, kuna maja oli just see, mida tahtsime, kinnitasime taotluse. Maksin tagatisraha ka ära ning algul pidime sisse kolima 1. septembril. Aga, mida me ei arvestanud, oli eelnädal. See algab 27ndal augustil ning on esmakursuslase seisukohast üsna oluline kooli ja olukorraga tutvumiseks. Tundus, et esimese nädala peame kusagil põõsa all veetma, aga mu ema soovitas mul kirjutada TTÜ üliõpilaskülasse ja küsida ega lepingut varem alustada ei saaks. Umbes tunni aja pärast sain vastuse, et probleemi ei ole ja võime 27ndal lepingule ning võtmetele järgi minna. Seega - üks mure lahendatud.
Hetkel üritan nautida suve ja sõprade seltskonda, sest paljud neist jäävad Pärnusse maha või lähevad Tartusse õppima.
Eile vaatasin head filmi, mida soovitan kõigile, kes romantilistest komöödiatest lugu peavad. "Friends with kids" on selle pealkiri ning lugu ise lõbus ja armas. :)
Vaadake kindlasti.
Seniks, head suve ja Tallinnas kohtume.

Väsimus, stress & Näljamängud

Kuna aina lähemale jõuavad matemaatika ja füüsika eksamid on mul hetkel stressi rohkem kui küll. Mu küüned on alati olnud hästi tugevad ja murdumisega ei ole peaaegu kunagi probleeme olnud, aga kuna nüüd praktiliselt iga päev millegi pärast muretsen, on see ka küüntele mõjuma hakanud. Loodan, et kui eksamid läbi saavad, siis muutub küünte olukord jälle endiseks.

Väga suur väsimus on peal. Eelmine nädal oli tohutult tegus ja ei ole siiani jõudnud end korralikult välja puhata. Neljapäeval, reedel, laupäeval ja ka pühapäeval sain üsna vähe magada, sest olid sünnipäevad/emadepäev/Elluga tsill ja nii edasi. Ma ei tea, kas see olekski nii suur probleem tavalises olukorras, aga kuna ma niigi stressiga maadlen on igasugune magamatus topeltsuur mure. Homme ja kolmapäeval pean kooli minema, aga kuna see võtab mõlemal päeval max tunni, siis võib loota, et jõuan matemaatika kõrvalt ka magada. Unenäod muutuvad iga ööga aina naeruväärsemateks ning mul ei ole ühelgi hommulik udust aimugi, kust sellised asjad tulla võiksid. Lugesin, et kui uni on piisavalt sügav, ei tule ka unenäod kimbutama, nii et loodan sellele, et pärast unetuid öid viimaks korralikult magama jäädes olen piisavalt välja lülitatud, et mingi jama mu und segama ei tule.

Nii palju, kui kodus olen aega veetnud, olen lugenud. Selle jaoks ei ole enam ammu aega leidnud ja õigupoolest ei ole ükski piisavalt põnev raamat ka teele sattunud. Hiljuti vaatasin "Näljamänge", mis on tõeliselt kõva film ja väga meeldis. Ning nüüd otsustasin raamatud ka läbi lugeda. "Näljamängud"("The Hunger games") on tegelikult üks ja esimene raamat triloogiast, teine osa on "Lahvatab leek"("Catching fire") ning kolmas kannab pealkirja "Pilapasknäär"("Mockingjay"). Kaks esimest on loetud, kolmas on olemas, aga ei ole veel lugemisega alustanud, kuigi ootan vägagi kannatamatult. Nimelt hetkel loeb raamatut mu ema ja mul ei jää väga muud ülegi, kui oodata. Õnneks loeb ta üsna kiiresti, seega ehk homme saan loo lõpu ka mina teada. Igatahes, ei ole põnevamaid raamatuid ammu lugenud. Ma loodan nii väga, et Katniss jääb Peetaga kokku(kes lugenud on ja lõppu teab - ärge öelge mulle). Kui viimase osaga lõpule jõuan, annan teada, kas mu lootused läksid täide ja mis ma viimaks triloogiast kokkuvõttes arvan. Kuigi, ma olen täiesti kindel, et muljed on positiivsed, sest Suzanne Collins kirjutab lihtsalt nii kaasahaaravalt, et võib-olla suudaks ta isegi "Kalevipoja" lugemisväärseks teha.




Soojad ilmad pidid vaikselt tagasi tulema ja parem oleks, sest enne lõpetamist tahaks viisaka jume saada. Kuigi ma VIHKAN päevitamist, sest see on tõesti nii kohutavalt igav ja kuumus ajab mu pea valutama, ei taha päris luigena ka Kontserdimaja lavale minna, eriti kuna mu kleit on sellist värvi, mis oleks talvise haledalt heleda naha peal lihtsalt kole. Sellel aastal said kleidi inspiratsiooniks kingad, mille ostsin ära küll vist juba septembris-oktoobris või isegi varem. Kingad üldse tõmbavad mind ja mul on neid tegelikult vägaväga palju, aga neid konkreetseid kingu ei olnud võimalik mitte armastada. Võrratud, lihtsalt võrratud. Peaasi, et ma teel lavale kõhuli ei kuku. Loodan klassivendadele, kes mind püsti peaks hoidma.

Inka eksami suulises osas sain maksimumpunktid, 20. Õnneks. Rääkisin teemal some people say that music should not be a compulsory subject in secondary school. Jutt jooksis ja intervjuu sai läbi tunduvalt kiiremini, kui kartsin.

Aga aitab tänaseks küll.

Abiturient & sarjad

Täna otsustasin kirjutada oma lemmiksarjadest, sest tänu eksamitele ma väga tihedalt enam kodust välja ei saa. Pärast reedest ühiskonnaeksamit saan natuke hingata, sest järgmine on inglise keel ning selleks on väga keeruline reaalselt midagi õppida.

Seega, sarjad, mida ma regulaarselt vaatan on "Grey anatoomia" ja "Meeleheitel koduperenaised".
Kuna mõlemad on üsna kuulsad siis sisukokkuvõtet pole mõtet vist kirjutama hakata.
Lühidalt, juhuks kui keegi tõesti ei ole kursis, esimene sari räägib siis arstidest Seattle's ja teine neljast naisest ning nende eludest Wisteria Lane'il.

Miks mulle meeldib "Grey anatoomia?"
Esiteks, ma austan väga seda, mida arstid teevad. Kuigi, nagu võib lugeda, on tõenäolisem, et Grey'st õpitud nippidega pigem tapab inimese, kui päästab, on siiski mitteteadjal inimesel, nagu mina, päris põnev sarja vaadata. Lisaks, näitlejad on superlahedad ja süžee on samuti haarav - lisaks arstitööle on selles ka inimsuhteid.
Mu lemmiktegelane "Grey anatoomias" on tõenäoliselt Christina Yang, sest temas on niivõrd palju vastandlikku. Ühest küljest on ta badass hardcore südamekirurgia resident, teiselt poolt aga on ta abielunaine ning tema abielu on lagunemas ja kuigi ta teeb näo, et kõik on täiesti kontrolli all ja teda ei huvita, siis tegelikult on ta haavatav, nagu kõik teised inimesed. Niiet, nagu sellest kõigest võib välja lugeda, mind paelub vastandlikkus.

Miks mulle meeldib "Meeleheitel koduperenaised"?
Esiteks on see üsna humoorikas, mitte küll alati, loomulikult, aga Lynett, Susan, Gabrielle ja Bree lahendavad kõiki olukordi niivõrd omanäoliselt, et seda vaadates unustan ma igasugused jamad, mis võib-olla päris-maailmas esinevad.
Üks mu sõpradest on mitu korda maininud, et ma meenutan nii välimuselt kui kohati hääletoonilt Susanit(või siis Teri Hatcherit, kes Susanit mängib). Ma ei tea kui nõus ma  sellega olen, aga Susani tegelaskuju meeldib mulle sarjast vist kõige enam. Ta on küll kõige hädisem, aga samas on ta ka kõige siiramate emotsioonidega. Seetõttu ta mulle ka meeldib.

Tõsielusarjadest meeldivad mulle "Cake boss" ning "Say yes to the dress". Lisaks nendele vaatan ma aeg-ajalt "LA ink"-i.
Klõpsates sarjade nimedele, saad nendest rohkem lugeda.

Vot, tänaseks siis kõik. Ootan issit koju, et saaksin temaga natuke ühiskonnaõpetusest rääkida.
Kohtumiseni.

Õnnitlused, nohu & Example

Esiteks - palju õnne sünnipäevaks, Maanus! Nüüd saad  "tasuta" alkoholi igalt poolt. Yeei.

Täna on kõigil vaba päev, 1. mai siiski. Eile oli mõnus õhtu, väiksed siidrid neiudega ja seejärel Villem natuke suurema seltskonnaga. Päev ei olnud NII hea, sest eesti keele eksam osutus nõmedaks. Kui kirjandi osaga võisin isegi rahule jääda, siis küsimustele vastamist olen proovieksamites korduvalt paremini teinud. Aga ei ole mõtet selle pärast põdeda, sest noh, mis tehtud, see tehtud.
Mind on ründama asunud vastik nohu, mistõttu olen rõvedalt väsinud ja peavalu käes vaevlev.

Example on siis, nagu enne mainitud, hetkel mu lemmikartist. Hommikul sõitsin autoga, raadiost tuli Changed the way you kiss me ja kiiruspiirangust kinni pidada oli kohe palju keerulisem. Example'it olen kuulamas käinud ka live's - sõbrad kinkisid sünnipäevaks kaks piletit. Kontserdil käisin koos Elluga ja see oli väga awesome kogemus, mida tahaks kindlasti veel korrata. Rock Cafe's vaadisiidrit juua ma ei soovitaks, sest see on tõesti kuidagi maitsetu. Või on asi lihtsalt minus.
Siin saate näha mu lemmivideod Example'i ja Laidback Luke'i loole Natural disaster.

Ma peaksin tegelikult hetkel õppima ühiskonnaõpetust, sest see eksam ootab mind reedel ees.
Nii, et ma suundun seda nüüd tegema.
Peamiselt tahtsingi Maanust õnnitleda ja anda teada, et see uus eksamikorraldus on täielik bs.

Filmid&Raamatud

Lubasin siis eelmises postituses, et kirjutan millalgi veidi lähemalt raamatutest ja filmidest, mis mulle meeldivad. Siit see tuleb.

Esmalt, kõige lihtsam. Mu lemmikraamat on "Midagi laenatut", nagu ka enne mainisin. Raamatu autor on Emily Giffin. Lugu räägib Rachelist, kes on jurist. Ta on terve elu olnud "play-by-the-rules" tüdruk ning elanud oma täiuslikult eduka parima sõbranna Darcy varjus. Ta isegi tutvustas Darcyt Dexile, kes Rachelile endale salaja meeldis. Ning Dex palus Darcyt viimaks endale naiseks. Rachel on muidugi harjunud sellega, et Darcy kõik endale saab. Aga võimude vahekord muutub Racheli 30ndal sünnipäeval. Pärast Darcy lahkumist saab Rachel aega veeta Dexteriga. Üks asi viib teiseni ning nad veedavad öö koos. Kuigi kogu loo vältel valdab Rachelit süütunne, kerkib selle varjus esile ka tema maha surutud armastus Dexteri vastu. Ning kuigi ta ei taha haiget teha oma parimale sõbrannale, peab Rachel viimaks valima oma õnne ja teiste õnnelikuks tegemise vahel. Kõige selle käigus avastab ta, et piirid sõpruse ja armastuse vahel on hägused, täpselt nagu ka õige ning vale vahel.
Mulle meeldis see lugu, kuna see õpetab iseenda soovide eest välja astuma. Kuigi see, mis toimub, on väga ebaaus Darcy suhtes, ei ole temagi lõpuks just kõige puhtama südametunnistusega. Lisaks on lugu kuidagi veidralt lootust andev - armastust ei saa tegelikult ikkagi maha suruda. See, mis tulema peab, see ka tuleb.
Totaalne naistekas, loomulikult. Aga mulle väga meeldis.

Mulle meeldivad ka sellised teosed nagu "The Host"("Keha"), Christopher Paolini Pärimuste tsükkel(neli raamatut, millest esimene oli "Eragon"), Harry Potteri lood jne.

Hetkel on mu lemmikfilmiks vist "One day"("Üks päev").
http://www.youtube.com/watch?v=uLUWHW5NxwI. Sellel aadressil näete siis treilerit. Tegelikult on seegi film tehtud raamatu järgi, mida ma veel lugeda ei ole jõudnud. Tahaksin küll. Kuna tegemist on draamaga, hoiatan kohe ära, et lõpp ei ole nii õnnelik, kui paljudele meeldiks. Lugu on väga kaasahaarav. Räägib Emmast ja Dexterist(nagu näha, on mul nõrkus selle nime vastu vist:D), kes peaaegu magavad koos ööl, kui kolledži lõpetavad, aga otsustavad jääda sõpradeks. Lugu viib vaataja läbi 20ne aasta, just selle kuupäeva, mil Emma ja Dexter suhtlema hakkasid. See näitab nende suhte keerdekäike, kõõlumist sõpruse ja armastuse piiril ning lõpuks vajumist ühele poole. Ma tõesti rohkem rääkida ei tahaks, sest ma arvan, et te peaksite ise vaatama. Ausõna - mina nutsin.
Ma olen vist üldse depressiivsete asjade austaja. Kuigi, komöödiad meeldivad ka. Action meeldib ka. Aga see film läks eriti südamesse. "The vow"("Vanne"), meeldis ka. Tsekkige ise üle.

Vot nii palju siis praeguseks. Homme on 30. aprill ja mu esimene riigieksam - eesti keel. Edu mulle ja teistele abiturientidele!
Lähen trenni.
Kohutmiseni.

Kes ma olen?

Mul oli tegelikult kunagi mingi teine blogi üldse, aga selle otsustasin nüüd kinniseks muuta, sest seal on igasugust jama ajast, kui olin umbes 15. Seega, panin ta kinni ja jätan tekstid endale mälestuseks.
Üks mu parimaid sõpru käsib mul pidevalt aus olla. Mitte, et ma valetaks kellelegi või midagi. Aga ta tahab, et ma tunnistaks, mis mind häirib või mis väga meeldib. Seega, alustan sellega, et räägin natuke, milline ma päriselt olen. Kes ma olen.

Noh, mu nimi on Kristine. Ma sündisin 12. märtsil 1993ndal aastal. Olen 19 aastane. Mu ema nimi on Külli ja isa nimi on Imre ning ma olen ainus laps. Olen terve elu elanud Raekülas. Elan koos ema, isa, vanaema, vana-vanaemaga ja kassiga, kelle nimi on Jasper. Mu isa tegeleb ventilatsioonisüsteemidega ning ema õpib TÜ Pärnu Kolledžis kolmandal kursusel sotsiaaltöökorraldust. Mu teine vanaema elab samuti Pärnus. Üks vanaisadest suri enne, kui sündisin ning teine suri, kui olin kahe kuune. Mul on kaks onu - nii emal kui isal on vennad. Kasvasin üles samas majas koos ema venna perega ning veetsin palju aega onutütre Keitiga, seega ei saaks öelda, et oleksin õdede vahelistest suhetest ilma jäänud. Mu isa venna lapsed, Kristen Raian ja Jette Lee, on minust tunduvalt nooremad, Raian on hetkel neljane ning Jette 1,5 aastane. Lisaks Keitile veetsin väiksena väga palju aega oma naabri ja parima sõbranna Eliisiga.
Alates esimesest klassist olen käinud Pärnu Koidula gümnaasiumis ning hetkel on käsil viimane aasta. Alates 5ndast klassist olen käinud matemaatika-füüsika erikallakuga klassis. Kuus aastat olen käinud laulukooris, olen osalenud fotograafiakursusel, tantsinud, mänginud squashi ja sulgpalli. Hetkel käin Spordihallis rühmatreeningutes ning jooksen. 11ndas klassis ühinesin PKG õpilasesindusega.
Töötanud olen ettekandjana (Frens Cafe ja nüüdseks tegevuse lõpetanud Lõuna Express) ning teinud ka erinevaid vabatahtlikke töid, nt Rahvusvaheliste Hansapäevade korraldamine.
Eriliselt tugev olen inglise keeles, mida hakkasin vaikselt õppima juba eelkoolis. Olin siis vist umbes viiene.
Ma ei ole kunagi käinud lasteaias. Selle asemel käisingi lasteringis ja eelkoolis.
Ma vihkan kohupiima. Võin süüa kooke, kus kohupiim on segatud vahukoorega, aga ainult kohupiimatooteid ma kohe kindlasti ei söö. Üldse ei ole ma eriline magusafänn. Ma ei armasta ka eriti shokolaadi, mis tuleb paljudele inimestele üllatusena. Kui mul on valida, kas söön soolast toitu või kooke-komme, valin peaaegu alati soolase. Aga ma jumaldan erinevaid marju, puu- ja juurvilju. Eriti meeldivad mulle tomat, porgand, paprika, arbuus, melon, maasikad ja kirsid. Otseselt lemmiktoitu mul ei ole, aga väga maitsevad erinevad vormid - kartulivorm lihaga, karjasepirukas(kartulipuder ning liha ja oad), riisivorm liha ja porgandiga. Lisaks nendele armastan ka kana, nii fileena, kui kastemetes või risottona. Granaatõunamahl on üks lemmikutest, aga seda ma eriti tihti ei joo, sest ma tüdinen paljudest asjadest väga kiiresti ning üritan hoida granaatõunamahla siiski oma lemmikute hulgas pikemat aega.
Muusikaeelistused on viimasel ajal muutlikud olnud. Kui veel paar aastat tagasi eelistasin raskemaid stiile, mille hulka kuulus ka suurtes kogustes screamo't, siis nüüdseks meeldivad ka paljud teised stiilid. Valin muusikat, mida kuulan pigem laulu mitte stiili järgi. Ühel hetkel võin kuulata Atreyu - Her portrait in black, järgmisena aga Example - Wrong in the head. Mu kõige suuremaks lemmikuks ongi vist praegu Example. Hindan lauludes lisaks insturmentaalile ka sõnu ning ei salli eriti lugusid, kus mingit otsest sõnumit ei ole. Nagu ka toitude puhul, tüdinen ma lauludest üsna kiirelt. Kui leian mõne loo, mis mulle väga meeldib, siis kuulan seda senikaua, kuni see enam üldse eriline ei tundu. Nii, et kui juhtun kuulma mõnda laulu, mis mulle eriliselt suurt muljet avaldab, luban endale seda vaid kord kuni kaks päevas, et kauem lugu nautida. Ainus lugu, millest ma ei ole ära tüdinenud ning mida regulaarselt viimase 2 aasta jooksul kuulanud olen on Volbeat - A moment forever. Aeg-ajalt meeldivad mulle ka klassikalised muusikapalad, nagu näiteks Carl Orff - Carmina Burana ning Bachi Toccata ja Fuuga.
Mu lemmikraamat on Emily Giffini "Midagi laenatut"("Something borrowed"). Lugesin seda inglise keeles, nagu ka paljusid teisi inglise/ameerika kirjanike raamatuid, sest arvan, et iga teos on kõige parem originaalkeeles, kuid kahjuks valdan lugemiseks piisavalt vaid eesti ja inglise keelt.
Lemmikfilmina võiksin vist ära märkida "Ajaränduri naise". Kuigi mulle meeldis ka "Üks päev", mis on raamatu põhjal tehtud. Mu emale ei meeldinud see film absoluutselt, kuna tegemist oli draamaga ning lõpp ei olnud just eriti õnnelik. Aga minu arvates rääkis "Üks päev" hea loo ning pani kindlasti mõtlema sellele, kuidas ei tohiks oluliste asjadega kaua venitada. Sealt filmist on pärit ka üks mu lemmikumaid tsitaate. Naispeategelane ütleb meespeategelasele(täpsustuseks olgu öeldud, et nad on parimad sõbrad): "I love you. I just don't like you anymore." Kirjutan lemmikraamatutest-filmidest täpsemalt mõnes teises postituses.
Pärast gümnaasiumi lõppu tahaksin edasi õppida Tallinna Tehnikaülikoolis soojusenergeetika erialal. Füüsika on mind alati huvitanud ja olles 12 aastat reaalkallakuga koolis käinud, tundub tehniline suund üsnagi loogiline valik.
Inimestes hindan ma ausust ja järjepidevust(kuigi ma ise üsna kiirelt tüdinen). Ma ei salli kahepalgelisust ning ei taha mingit tegemist teha inimestega, kes ei suuda öelda, mida nad tegelikult asjadest arvavad ning panevad liiga palju rõhku sellele, et nad kõigile meeldiks, selle asemel, et kindlaks jääda oma tõekspidamistele. Pean tähtsaks omaduseks punktuaalsust ja usun, et kui lubadus on antud, tuleks sellest ka kinni pidada. Vastasel juhul ei ole ju mõtet üldse midagi lubadagi. Mu lähedased sõbrad on kõik väga tugevad isiksused ning seda ma nende juures hindangi. Usun, et elus tuleb vaeva näha, selleks, et saavutada, millest unistatakse. Kahju on inimestest, kes ootavad, et kõik hea neile sülle sajaks. Ma ei hakka inimesi eriti kiiresti usaldama ning üldse on neid, kellele saan kõigest rääkida vaid paar tükki.
Pean ennast üsna lojaalseks, punktuaalseks ning kohusetundlikuks. Ma olen tõenäoliselt liialt emotsionaalne ning järsk ja otsekohene. Aga inimesi, kellest ma hoolin, hoian ma väga. Ning põhimõtteliselt, kui mind mitte totaalselt välja vihastada, olen ma üsna sõbralik.


Seega - selline ma olen. Ausalt.